Tallinn 800 - kolonistide kadunud majakraam

Ühe 13. sajandist pärineva kirja ja mõningate potileidude põhjal saab teha järeldusi varaste tallinlaste toidukommete kohta, kirjutab arheoloog Erki Russow.

1234. aastal saatis paavst Gregorius IX Liivimaale Mõõgavendade ordu juhtidele tsitatsiooni (kohtulik süüdistus), milles nõudis, et vendade esindajad ilmuksid Rooma paavstikohtu ette. Kirja järgi oli orduvendade pahategude nimekiri pikk, sisaldades kirikuvõimu vastu eksimist Harju-, Järva- ja Virumaal ning kaugemalgi. Sealjuures on üksikasjalikult loetletud Tallinnas toime pandud kuritegusid.

Süüdistuse järgi hõivasid vennad Toompeal paavsti eriesindaja piiskop Balduini vasallidele annetatud maa, tapsid enam kui 100 Rooma kiriku vasalli ning röövisid uskumatuna tunduvad 3000 marka (s.o 600 kg) hõbedat, sadu hobuseid ja sõjavarustust. Liiga tehti ka kaupmeestele, sealhulgas riisuti kogu kodanike majakraam, samuti naiste rõivad jne. Kas vennad ilmusid paavsti palge ette ning milliseid pöördeid võis kohtusaaga teha, on lähemalt teadmata, ent Tallinna linna varaajaloo seisukohast on tegemist olulise allikaga, sest sisaldab vihjeid kaubalinna tekkeaja ja tausta kohta.

Nii on Vatikanis säilitatav Gregorius IX tsitatsioon teadaolevalt ainus dokument, milles mainitakse, et mõõgavennad kutsusid 1230. aasta paiku Tallinna 200 Gotlandi kaupmeest. See, aga ka süüdistuses viidatud kodanike majakraami jm röövimine, on varem andnud alust oletuseks, et arvatavasti panid hansalinnale aluse Ojamaalt siia tulnud saksa kaupmehed. Kas süüdistuses esitatud kaupmeeste aukartustäratav suur arv vastab tõele ning kuhu täpsemalt siia saabunud kolonistid oma esimese kodu rajasid, jääb alatiseks arutluste objektiks. Kuid ilmselt võib nõustuda, et hiljemalt kümmekond aastat pärast Valdemar II 1219. aasta ristiretke oli Tallinna lahe lõunakaldale tekkinud ümberasujate asula, millest järgnevatel aastakümnetel kujunes hilisem hansalinn.

Gregoriuse süüdistuskiri ei täpsusta, mida mõõgavendade röövitud majakraam sisaldas. Usutavasti eelistasid riisujad väärisasju, toona niigi suhteliselt kasina sisustusega majapidamiste hinnalisemat inventari (s.o üksikud värvilisest metallist esemed) ning kaupmeeste puhul väärtuslikumaid kaupu. Kõnekas on, et tsitatsioonis rõhutatakse eraldi naiste rõivaid – seisuse- ja staatusesümbolina investeeriti nendesse palju, mistap pole ime, et uhked hilbud pälvisid röövlite kõrgendatud tähelepanu.

Tuleb tõdeda, et Tallinna esimeste kodanike isiklikust varast ei pajata lähemalt ka järgnevad kirjalikud allikad, mistõttu saame selle kohta hinnanguid anda vaid maapõuest nopitud arheoloogiliste leidude abil. Paraku ei ole säilinud esemete valik just ülearu suur, sest ühest küljest sisaldasid esimeste linnaelanike majapidamised vaid kõige hädavajalikumat ning teisalt üritati varanatukest kõikvõimalikul moel taaskasutada. Purunenud või tarbetuks muutunud metallesemed sulatati tavaliselt ümber, puitasjad põletati või lagunesid mullas ning riideid jagati järgnevate kasutajatega, kuni neist jäid järgi vaid käimlas kasutamiseks sobilikud lapid. Niisiis visati harilikult minema vaid selline olmekraam, mida polnud võimalik muul moel pruukida – auklikud pastlad, hambutud luukammid ja muidugi sajad-tuhanded purunenud savinõud.

Praeguse seisuga ongi 13. sajandi esimese poole keraamika üks kõige paremaid leiuliike, mis heidab valgust esimeste ümberasujate eluolule ja oletatavale päritolule. Tuhandete kildude seas on kahtlemata nii nende nõude katkeid, mis jõudsid siia esimeste kolonistidega, kuid veelgi enam selliste anumate tükke, mis saabusid Läänemere põhjaossa aktiivse kaugkaubanduse tulemusel. Igal juhul on Lääne-Euroopast 13. sajandi algupoole Liivimaale toodud kümneid tuhandeid saviesemeid, sest tolle aja importkeraamika kilde leiab arvukalt rannikulinnadest, mõnevõrra sisemaale jäänud keskustest ja üksikuil juhtudel isegi väiksematest maa-asulatest.

Enamasti on üsna raske vahet teha, millised savinõud saabusid võõrale maale ümber asunud inimeste isikliku tarbeesemena ning millised kauba või kingitusena. Mõnevõrra aitab siin edasi esemete kasutusvaldkond ja võimalus samasuguseid asju koha peal ise valmistada – habraste nõude transportimisel sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele pidi olema mõjuv põhjus. Sestap saame üpris veenvalt väita, et nähtavasti jõudis suur osa kõige lihtsamatest välismaistest kööginõudest siia asunike isikliku varana ning peatselt pärast uues kodukohas kanna kinnitamist alustati odavate tarbenõude valmistamist kohapeal. Seevastu söögilauale asetatavad jooginõud, mis esindasid kolonistide harjumuspärast toidukultuuri ning olid pidevalt kodurahva ja külaliste silme all, jäid aastasadadeks importkaubaks. Hoolimata kohalike pottseppade katsetustest, ei võtnud 13. sajandi tallinlane siin tehtud savipeekreid ja -kannusid kunagi omaks.

Kuninga tn 1 keldri arheoloogilistelt uuringutelt leitud kerapott võis kuuluda esimestele Tallinna ümberasujatele Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6409: 4; foto: Jaana Ratas

Ilmselt sattusid mõõgavennad kodanike majapidamistest head ja paremat otsides ka väikeste kerakujuliste keedupottide otsa. Tallinnast on selliste pottide katkeid leitud võrdlemisi palju (284 kildu, kui täpne olla): Toompealt, all-linnast ja üksikute tükkide näol isegi eeslinnast, näiteks Jaani seegi territooriumilt. Ehkki kerapotid on oma välimuselt kaunikesti ilmetud, annavad nad esmaasukate kohta teada nii mõndagi.

Neid nõusid, mida erialakirjanduses kutsutakse tavaliselt Paffrathi tüüpi kerapottideks, valmistati 10. ja 13. sajandi vahel Reini jõe keskjooksul, eelkõige Kölni ümbruses. Sealt jõudsid kerapotid üle terve põhjapoolse Euroopa, sest neid on leitud Fääri saartest ja Šotimaast kuni Turu linnani Soomes. Samas on huvitav tõdeda, et näiteks Põhja-Saksa rannikulinnades, kaasa arvatud Lübeckis, kasutati neid haruharva ning Paffrathi tüüpi kerapottide põhiline kasutusala jääb Reinimaale ja Lääne-Vestfaali ehk piirkonda, kust kirjalike jm allikate põhjal otsustades pärinevad 12.–13. sajandil Liivimaale tulnud kaupmehed.

Kerapotte kasutati lahtisel koldel, nõu asetati sütele või tuleasemesse tehtud lohku Foto: Andreas Heege

Lisaks päritolule osutavad leitud potikillud kaudselt ka sellele, kuidas ja mida esimestes linnakodudes süüa tehti. Kerapotid on tüüpilised tuleasemel kasutamiseks mõeldud toidunõud, mistõttu asusid need esmaasukate majade suhteliselt avaras halli-taolises eesruumis, mis oli ainsana köetav. Aja jooksul nihkus koldease eesruumi nurka ja sellest arenes välja tuttav mantelkorstnaga kööginurk, kus jätkati varasemaid traditsioone järgides avatud koldel toidu valmistamist, kuid nüüd juba kerapottide sugulaste – kolmele jalale toetuvate nõudega.

Milliseid toite täpsemalt sellistes kööginõudes valmistati, jääb ainult kildude vaatluse põhjal mõistagi selgusetuks. Kuid nõu kuju viitab üsna üheselt hautistele ja putrudele. Liha küpsetati teistsuguste riistadega, mille kasin esinemus 13. sajandi Tallinna arheoloogiliste leidude seas võiks osutada loomse toidu erandlikkusele esimeste linnakodanike menüüs. Ent see väärib eraldi käsitelu edaspidi.