Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
Tartu Ülikooli osalusega rahvusvahelise teadusrühma uuring on toonud kaasa olulise pöörde Homo sapiens’i ja neandertallase kõrval kolmandaks inimliigiks tõusnud denislaste arenguloos.
Denislased on füüsikalise antropoloogia viimaste aastate üks kuumemaid sõnu. 2010. aastal Altai mäestikust Denissi koopast leitud luutükkide põhjal tuvastatud liigi geneetilisi jälgi on leitud juba mitmest Aasia nüüdisinimese populatsioonist ning näib, et nagu eurooplased ristusid omal ajal siinmail elanud neandertallastega, nii ristusid ka denislased ja tänapäeva Kagu-Aasia inimeste eellased.
/nginx/o/2019/04/11/11942597t1h308e.jpg)
Peagi teadusajakirjas Cell avaldatavas analüüsis vaatles rahvusvaheline teadusgrupp aga nüüdisaegsete Kagu-Aasia saarte populatsioonide genoome põhjalikumalt ja tulemused muudavad mõndagi meie senises arusaamises selle kunagise liigi kohta.
Populatsioonigeneetiline analüüs näitas, et denislased pidid jagunema kolmeks grupiks, kellest kahe eraldumine pidi toimuma niivõrd vara, et ei oleks mõeldamatu neid suisa eraldi liikidena käsitleda. Mis aga olulisem: nende varajaste inimeste asustuse kese pidi olema tänapäeva Indoneesia ja Paapua Uus-Guinea aladel, mis viitab tõsiasjale, et nad pidid olema võimelised ületama meresid. Samas ei ole sealt teada ühtegi luuleidu, mis denislaste seal viibimisele viitaks.
/nginx/o/2019/04/11/11942595t1he22a.jpg)
/nginx/o/2019/04/11/11942568t1h68f1.jpg)
«Paapua probleem on selles, et sealses soojas ja niiskes keskkonnas hävib bioloogiline materjal ja eriti DNA meeletu kiirusega. Vanim teadaolev DNA genoom on seal vähem kui kümne tuhande aasta vanune, samas kui Denissi koopast leitu vanuseks hinnatakse umbes 40 000 aastat. Üldiselt on varajaste inimeste uurimisel olnud fookus ikka vanal DNA-l, kuid siit me seda ei leia,» selgitas üks uuringu juhtivautoritest Georgi Hudjašov, kes jagab praegu oma aega Uus-Meremaa Massey Ülikooli järeldoktorantuuri ja Tartu Ülikooli genoomika instituudi vahel.
Kuna vana DNA uurimine on selles piirkonnas vähemasti praegu välistatud, keskendusid Hudjašov ja tema kolleegid hoopis nüüdisaegsetele populatsioonidele. Nimelt on võimalik piisava koguse täisgenoomide kõrvutamise ja statistilise analüüsi põhjal teha kindlaks, milline geneetiline materjal populatsiooni millal lisandunud on. Sedalaadi meetodit on varajaste inimeste uurimisel kasutatud varemgi, kuid Hudjašovi kinnitusel on seekordse uuringu ulatus ja usaldusväärsus varasemast palju suurem, mistõttu saab kindlalt öelda, et kõnealused geenid pärinevad tõesti denislastest.
Paraku on Kagu-Aasiast seni nüüdisaegseid genoomiandmeid nappinud – kui Euroopast oli enne Cellis avaldatud uuringut kokku enam kui 100 000 täisgenoomi, siis rahvaarvult maailma neljandast suurimast riigist Indoneesiast oli neid vaid alla kümne.
Seekordse uuringu sisendiks saigi 14 saarelt kogutud 161 uut genoomi, millest otsiti denislaste geneetilise pärandi jälgi. Saadud tulemustest avanes selle varajase inimese kohta täiesti uus pilt – nagu on viidanud ka mõned varasemad uuringud, ei olnud denislased sugugi mitte üks ja ühtne grupp. Seekordsetest andmetest selgub aga nende tegelik mitmekesisus. Kaks Paapua Uus-Guineast leitud liini pidid eralduma Denissi koopast leitud liinist 283 000 ja 363 000 aastat tagasi.
/nginx/o/2019/04/11/11942987t1hda4e.jpg)
Kontekstiks: nüüdisinimese vanuseks peetakse erinevates allikates 200 000 – 300 000 aastat, Aafrikast lahkusid meie eellased aga 60 000 – 70 000 aastat tagasi. Seejuures pidi üks denislase liinidest nüüdisinimesega ristuma alles 30 000 või koguni 16 000 aastat tagasi. Tolleks ajaks olid kõik muud varajased inimliigid, näiteks neandertallased, ajaloo areenilt lahkunud.
«Sisuliselt nihutame oma uuringuga kogu [denislaste] paradigmat, kuna oleme suutnud luua nii geneetiliselt kui ka geograafiliselt kõrge resolutsiooniga pildi denislaste mitmekesisusest ja selle kujunemisest,» ütles Hudjašov. «Üldiselt on kogu varajaste inimeste uurimine olnud seni väga Euroopa-keskne – sealt leiti esimene varajane inimliik neandertallased ja jahedas kliimas säilib ka bioloogiline materjal paremini –, kuid uuemad uuringud panevad aina enam rõhku just Kagu-Aasiale ja sealsetele saartele.»
/nginx/o/2019/04/11/11942607t1h635f.jpg)
Analüüsist nähtub, et denislastelt nüüdisinimesele üle kandunud geenide seas on ka selliseid, mis võisid järglastele anda kohastumuslikke eeliseid. Näiteks paistavad silma geenilõigud, mida on seostatud lihaskoe ja immuunsuse arengu ning rasvarakkude kujunemisega, mis võib olla seotud kohastumustega kohalikule toidubaasile.
Kui uuringu andmekogumise ja statistilise analüüsi osa tehti peamiselt Uus-Meremaal ja Singapuris, siis suurem osa arvutusi Tartus. Uuringu tegemist nõustanud Tartu Ülikooli genoomika instituudi direktori Mait Metspalu sõnul lisavad seekordsed tulemused olulise nüansi inimevolutsiooni mõistmisse.
/nginx/o/2019/04/11/11942572t1h89be.jpg)
«Näidatakse, et varaste inimeste ja nüüdisinimese läbikäimine oli seniarvatust palju keerulisem. Ei olnud nii, et meie eellased tulid lihtsalt Aafrikast välja ja ristusid vaid ühe korra neandertallastega. Nüüd on selge, et ristumisi oli mitu korda ning nagu denislaste puhul näha, ka sama liigi erinevate alamgruppidega. Sisuliselt muutub pilt keerulisemaks,» ütles Metspalu.
Metspalu sõnul on nii temal kui kogu tiimil hea meel, et Cell otsustas maikuu numbri kaanekujundusena kasutada Markus Kasemaa kunstiteost, mis on otseselt inspireeritud sellest teadustööst. See on hea näide kunsti ja teaduse sünergiast, mis viib Eesti kunsti maailma.
Märkimisväärne on seegi, et uue uuringu valguses saab selgeks, et denislased pidid suutma ette võtta meresõidu. Georgi Hudjašovi sõnul võib varajaste inimeste geneetilise pusle pilt tulevikuski täiustuda ja keerulisemaks muutuda, kuid vähemalt Paapua ja sealse piirkonna varajane geenimaastik on nüüd üsnagi hästi teada.
«Ma ei ootaks sealt (Indoneesiast ja Paapuast – K. M.) enam suuri üllatusi, kuid välistada seda loomulikult ei saa,» tõdes ta küsimuse peale, kas denislaste puhul võib oodata uutegi seniteadmata gruppide lisandumist.
/nginx/o/2019/04/11/11942561t1h8ccf.jpg)