1219. aasta suve hakul heiskas Taani rannikul purjed suur sõjalaevastik, mis seadis kuningas Valdemar II juhtimisel suuna itta paganatega võitlema. Ristiretke oli pikalt ette valmistatud, lõplik otsus tehti ilmselt 1218. aasta kesksuvel Schleswigis peetud riigipäeval.

Retke suurejoonelisusest annavad tunnistust erinevad kirjalikud teated. Nii olla ristisõdijate väe vedamiseks kasutatud vähemalt 1500 laeva, mis tähendanuks kogu Taani riigi sõjalise võimekuse suunamist kodumaalt kaugele Läänemere teise otsa. Isegi kui Tallinna lahe ääres randus märksa väiksem vägi, viitab selle eesotsas olnud ülikute nimekiri ikkagi laiahaardelisele ning pikalt kavandatud ettevõtmisele: kuningal oli kaasas neli piiskoppi, vähemalt kaks vürsti, kõnelemata paljudest teistest kõrgematest aukandjatest. Ilmselgelt ei mõeldud põgusale sõjakäigule paganate maa rüüstamiseks ja ristimiseks, vaid silmas peeti palju kaugemale ulatuvaid plaane. Vallutatud alad kavatseti liita Taani kuningriigiga, kuid milline oli taanlaste täpsem strateegia eesmärgi saavutamiseks, jääb kirjalike allikate põhjal selgusetuks.

Vähesed säilinud kroonikakirjeldused ning katkendlikud teated annavad aimu Valdemari esimestest sammudest: vahetult pärast randumist hõivati Toompeal eestlaste linnus ning hakati seda oma vajaduste järgi ümber ehitama. Üldteada on ka järgnevatel päevadel toimunu: esmalt jagas kuningas Rävala vanematele lahkelt kingitusi, kuid pidi peatselt salakavalate eestlaste vastu lahingusse astuma.

Väidetavalt 15. juunil 1219 toimunud lahing otsustas Põhja-Eesti saatuse. Taanlaste võiduga lõppenud tapluse järel jätkati kuninga juhtimisel Toompea kindlustamist ning piiskoppide eestvõttel alustati Rävala ja naabermaakondade ristimist, millele kulus 1219.–1220. aasta. Kuidas see ristimine toimus ning kui kaugele preestrid oma retkedel jõudsid, saab teada nii Henriku Liivimaa kroonikast kui ka kaudsete kirjalike teadete vahendusel.

Ent ükski kirjasõna ei pajata lähemalt, mis toimus pärast Lyndanise lahingut Taani kuninga sillapeal ehk tänase Tallinna alal. See on suures osas jäänud spekulatsiooniks ning hoolimata arvukatest arheoloogilistest uuringutest, pole meil seni ühtegi lõpuni veenvalt tõestatud ainelist jälge Valdemari-aegsest tegevusest Toompeal ja tulevase linna alal. Arvatavasti jääb see nii ka edaspidi, sest päevavalgele tulevaid ehitusjäänuseid ega esemeleide pole tavaliselt võimalik ajaliselt sedavõrd täpselt määratleda. Seega tugineb enamus hinnanguid sellele, mis toimus Toompeal ja selle all, kaudsetele tõenditele toetuvaile arutluskäikudele, mitte ainelistele allikatele. Peale ühe vähese erandi.

Kindel on, et Valdemari ja tema kaaskondlaste Eestimaa allutamise plaanid sisaldasid muu hulgas uute kindlustatud keskuste rajamist, tagamaks vallutatud alade üle kontrolli. Küllap hakati Toompeale linnuse ehitamisega samal ajal tasapisi ka muid hooneid – piiskoplikku kirikut ja residentsi, elumaju jms – püstitama, esmalt ilmselt kõrgendikule kivikindluse turvalisse naabrusesse, hiljem juba mujalegi. See tähendab, et valitsejail oli vaja tagada nii püsiv sõjaline kaitse kui ka oskustööliste kohalolek, mis omakorda eeldas majandustegevuse ja rahastuse korraldamist.

Kirjalikud allikad vaikivad sellest, kas Valdemar purjetas Eestisse suure rahalaevaga – pigem mitte. Seega tuli muude pakiliste asjade seas tagada Tallinna jäänud garnisonile palga maksmine, samuti muu arveldamine. On alust arvata, et üsna varsti pärast Toompeal kanna kinnitamist hakkas uus võim koha peal raha lööma, mis ühtlasi oli ka esimene kord, kui Eestis münte vermiti.

Tallinnast ühtegi 1219.–1220. aastasse paigutatavat kohalikku raha ega müntimiskohta pole leitud. Kuid kaudseile andmeile tuginedes saame siiski väita, et tõepoolest, käsikäes Toompeale linnuse ja asula rajamisega hakati samas ka raha lööma. Vihjeid sellele leiame Põhja-Eesti arheoloogiliste leidude seast ehk piirkonnast, mille allutamise ja kristlikku maailmasüsteemi lülitamisega taanlased kõige aktiivsemalt tegelesid.

Nii on ajalooliselt Harju- ja Virumaalt leitud mitmeid 13. sajandi alguskümnenditesse dateeritud hõbemünte, millele Läänemere maadest ja kaugemaltki vasted puuduvad. Mujal tundmatuid rahasid on kahte tüüpi . Neist haruldasem on ristatud piiskopisaua ja mõõgaga münt, mida seni tuntakse vaid 1220. aastatel peidetud Kostivere aardes sisaldunud kahe eksemplari näol. Samast peitvarast saadi ka sadakond tornikujutisega hõberaha. Samasuguseid on avastatud Tallinnast samuti veerandsaja kilomeetri kaugusele jäävast samaaegsest Kumna aardest ning üksikleidudena Virumaal Pada maa-aluse kalmistu ja Raplamaal Keava linnuse arheoloogilistelt kaevamistelt.

Ehkki müntidel ei ole kirjas ei valmistamisaega ega -kohta, võib need nii kaalu kui ka kasutatud motiivide abil siduda taanlaste, ristiusustamise ja Tallinnaga. Nii saab linnusetorniga mündil olevast lipust ja kahest ristist välja lugeda kristluse kantsis lehviva võidulipu – sobiv viis, kuidas tähistada edukalt kulgevat misjonitööd Põhja-Eestis. Ristatud piiskopisau ja mõõk aga vihjavad 1219. aasta sügisel lahkunud Valdemari järel siinseks kõrgemaks võimukandjaks saanud Lundi peapiiskopile Anders Sunesenile, kelle õlule jäi Valdemari ristisõja edukas lõpuleviimine. Sellele tõlgendusele pakub tuge ka müntide kaal (u 0,2 g), mis sobib tollal Taanis kehtinud Roskilde mündialusega.^[i]

Ent samas on huvitav märkida, et kõnealused mündid ei sobi lõpuni 13. sajandi alguse Taanis valmistatud hõberahadega. Nimelt kuuluvad mõlemad rahad oma tüübilt ühepoolsete hõbemüntide ehk brakteaatide sekka, samal ajal kui Taanis vermiti tollal juba kahepoolseid rahatükke. Kuid see vastuolu seletub näiteks sellega, et Valdemariga oli kaasas mõni saksa mündimeister, sest tegumoelt sarnaseid rahasid löödi toona taanlastele kuulunud Lübeckis, aga ka Hamburgis ja mujal Saksamaal.

Nii leitud müntide tagasihoidlik arv, levikuareaal kui ka tõsiasi, et tornbrakteaatide löömiseks on kasutatud vaid ühte münditemplit, osutavad sellele, et Valdemari käsutuses olnud müntmeister töötas Tallinnas lühikest aega, vahest Taani invasiooni alguses. Arvatavasti juba 1220. aastate algupoolel soikus siin oma raha löömine ning alanud segadusteaeg – Valdemar vangistati 1223. aastal, taanlaste valdused Põhja-Eestis sattusid uue võimu alla – sundis kasutusele võtma teistes linnades löödud hõbedat. Kuid hoolimata vähesest tootmisvõimsusest, on tegemist seni parima ainelise tõendiga, mis peegeldab ilmekalt taanlaste 1219. aasta sõjaretke ning suuremat ambitsiooni kui vaid üks lahing – rajada tegus kaubalinn.