Ameerika ja briti keemikute värske teadustöö näitab, et kõigi elusorganismide toimeks vajalikud infot kandvad molekulid DNA ja RNA võisid tekkida looduslike keemiliste protsesside tagajärjel juba ammu enne elu.
Varase DNA ja RNA uuring heidab varju mitmetele senistele elu tekke teooriatele (1)
Varasemalt on teadlased oletanud, et algelise elu sünnikeskkonnaks peetav nn ürgsupp võis olla tänapäeva organismide põhilise pärilikkusaine DNA (desoksüribonukleiinhape) sugulase RNA (ribonukleiinhape) kuningriik. Oletuse põhjal ei olnud DNA selle evolutsioonistaadiumi ajaks veel välja arenenud ning primitiivne elu põhines hoopis RNA’l.
Seekordne uuring näitab aga, et DNA ja RNA võisid areneda hoopis enam-vähem üheaegselt. Selleks simuleerisid nad varasel Maal valitsenud tingimusi ning kontrollisid, kas vastavad makromolekulid seal tõesti tekkida oleksid saanud. Eksperimendi tulemus näitab, et meie senine arusaam maise elu tekkeprotsessidest võib vajada tõsist ülevaatamist. Nimelt selgus, et RNAst on võimalik üsnagi lihtsate reaktsioonidega teha DNA koostisosi ilma igasuguste ensüümide kaasabita, kirjutab Science Alert.
Kui see tõesti nii on, siis võib ajakirjas Nature Chemistry avaldatud uuringu tagajärjel sattuda küsimärgi alla suur hulk seniseid varase elu tekkemehhanismide uuringuid. Nimelt on viimase mitmekümne aasta jooksul ehitatud RNA-põhise varase elu hüpoteesi toel üles mitmeid biokeemilise evolutsiooni mudeleid.
«Meile hakkab aina enam tunduma, et algselt segati RNA ja DNA kokku ning need eristusid alles hiljem, kui mõlemale kujunesid välja erinevad funktsioonid,» selgitas uut molekulaarse evolutsiooni ideed uuringu juht, Scrippsi Instituudi teadlane Ramanarayanan Krishnamurthy. Sisuliselt võis tekkida olukord, kus paralleelselt arenesid kaks makromolekulide süsteemi, üks DNA- ja teine RNA-põhine. Ühel hetkel jäi DNA-põhine süsteem peale ning RNA-põhisest kujunes sellele tugisüsteem – ka tänapäeval on RNA’l oluline roll geneetilise info põhjal valkude sünteesis.