/nginx/o/2019/04/03/11921709t1hfa90.jpg)
Veel 100-150 aastat tagasi sooritati enamus lahuste analüüse keemikute poolt palja silmaga. Lahuse värv ja tema intensiivsus näitas seal oleva aine osakaalu.
Keemikud hoiatavad arutult kalli teadusaparatuuri eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimese optilise spektromeetri leiutamiseni kulus veel paarkümmend aastat ja kromato-masspektromeeter (kaasaja loodusteadlase tähtsaim tööriist) on väga hiline leiutis. Kuid just spektromeetrit saab pidada inimsilmaga võrreldes juba teadusaparatuuriks. Teadusaparatuurist ja selle turustamisest on tänaseks päevaks saanud aga üksjagu tulus tööstusharu.
Tänapäeval maksab lihtsam, vaid labori mõõtmisteks kasutatav spektromeeter 10 000-15 000 eurot ning seda soovitatakse uuendada pea igal aastal. Aparaadiehituse firmad lummavad teadustöötajaid üha uute ja atraktiivsemate mudelitega. Kuid kas selline tegevus ennast ilmtingimata õigustab? On ju standardsete keemiliste mõõtmiste aluseks olev tehnoloogia püsinud sageli muutumatuna juba pikki aastakümneid ja uute instrumentide turule saabumine ei tähenda ilmtingimata olulist kvaliteedihüpet mõõtmiste läbiviimisel.
«Meie roheliste keemikutena võitleme üha enam keemiliste mõõtmiste ökoloogilise jalajälje vähendamise eest. Tihtipeale saaks sama kvaliteetse, kuid kiirema mõõtmistulemuse ka vaid näiteks 500 eurost mobiilitelefoni kasutades. Just välitingimustes ja kiiret tulemust nõudvates oludes saame mobiilse, kuid täiesti usaldusväärse tulemuse mobiilis vabavarana saadavat äppi, mitte kallist aparatuuri kasutades,» ütles Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonna keemia ja biotehnoloogia instituudi juhtivteadur Mihkel Koel.
See ongi rohelise keemia põhiidee – saada sama tulemus (mis enamasti tähendab mingi keskkonna või inimese tervise seisukohast olulise aine hulka mõõdetavas objektis) kiirelt ja võimalikult lihtsalt ning ökonoomselt, keskkonnasõbralikult.
Loodusteaduskonna emeriitprofessor Mihkel Kaljurand selgitas, et mõistagi puudub tööstusel eriline huvi toota ka odavamaid lahendusi. «Milleks nad peaksid seda tegema? Lihtsam ja tulusam on kasvava tarbimishullusega kaasa minna ja õhutada tarbimiskultuuri ka teadusaparatuuri soetades,» arvas Kaljurand.
Põhjenduseks tuuakse enamasti väide, et tavainimene nn lihtsat ja käepärast analüüsi ei usu, veenvam on aeganõudev ja kalli aparatuuriga tehtud uuring. Teadlaste sõnul võiks aga enamus keemilisi esmauuringuid teha lihtsamate vahenditega, seda eriti meditsiiniasutustes ja uurimiskeskustes, kus sagedamini esineb reaalseid vajadusi ületavaid kulutusi. Rohelise analüütilise keemia ülimaks eesmärgiks on aga arendada keemilised mõõtmised sellisele tasemele, et iga soovija saab teda huvitavat analüüsi läbi viia odava sensoriga, mis on integreeritud nt kasutaja mobiiltelefoni. Selliseid näiteid, kus tarbija saab toiduainete kvaliteeti ise poes kontrollida, on juba erialakirjandusest leida. Valencia Ülikooli prof de la Guardia nimetab seda arengut analüütilise keemia demokratiseerimiseks.
Keemikud Koel ja Kaljurand on teadusaparatuuri ja keemiliste mõõtmiste keskkonnasõbralikkuse küsimustega tegelenud juba aastast 2006. 2010 aastal ilmus nende sulest kirjastuselt Royal Society of Chemistry raamat «Green Analytical Chemistry», kus see teema ka põhjalikku käsitlust leidis. Raamat osutus sedavõrd populaarseks, et kirjastus tellis teadlastelt veel täiendatud väljaande, mis nüüd, aprillis 2019, lugejateni jõudis.
Täiendatud trükis analüüsitakse lisaks veel miniaturiseerimist ning kaasaegsete nutikate materjalide kasutamist tänapäeva keemilises analüüsis.