Tallinn 800: linnast vanemad võõra asustuse jäljed Tõnismäe veerul

Hiljutised Pärnu maanteel tehtud väljakaevamised olid erilised, kuna tõid maa seest välja rikkalikult tõendeid Tallinna linnaeelsest asustusest, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Viimase paari-kolmekümne aasta vältel Vabaduse väljaku ja Pärnu maantee vahelisel alal aset leidnud arvukad arheoloogilised päästekaevamised on Tallinna varaajaloo seisukohast pakkunud palju põnevaid avastusi. Valdavalt on need juhuleiud: ilma lähema kontekstita muinasaegsed esemed ja esemekatked, mis võimaldavad meil küll tõdeda, et suure tõenäosusega on Roosikrantsi ja Tõnismäe tänava ning Pärnu maantee vahelisel alal olnud keskaegse linna eelset asustust, kuid mida see endast kujutas, jääb peotäie potikildude ning paari mündikatke põhjal selgusetuks. Ka 1996. aastal avastatud Toompeale suundunud muinastee viitab küll hilisrauaaegsele (s.o. 11.–12. saj.) ühendusele võimaliku linnuse ja sadamakoha vahel, kuid ei anna aimu, kas Tõnismäe oletatav asulakoht oli kõigest hooajaline kauplemiskoht või arvukate majapidamistega linnaeelne keskus ehk aolinn. Tõde jääb ilmselt kuhugi kahe vahele, ent üks hiljuti uuritud ala pakub kuhjaga uut ja põnevat mõtteainet.

Suuremad arheoloogilised päästekaevamised Tõnismäe piirkonnas 1988–2017. 1 – Barbara kalmistu (1988–1990, 1992, 1995), 2 – Roosikrantsi 9/11 (1996), 3 – Roosikrantsi 13 (2002), 4 – Pärnu mnt 22jj (2016), 5 – Pärnu mnt 31jj (2016), 6 – Tõnismägi 11a (2017) Foto: Jaana Ratas

Selleks kohaks on Pärnu mnt 22–24 kinnistud, kus 2016. aasta suvest 2017. aasta alguseni toimusid arheoloogilised päästekaevamised.^[i] Need tööd kinnitasid, et enne keskaegse linna teket kasutati seda piirkonda elamiseks. Nimelt õnnestus arheoloogidel sisuliselt pea esimest korda leida midagi enamat kui üksikud nõukatked. Täiesti ootamatult avastati mitmeid puutumata pinnasesse kaevatud auke, millest mõned olid leiutühjad, kuid vähemalt üks tõlgendatav muistse prügiauguna. Sest kuidas teisiti seletada süvendit, kuhu oli visatud rohkem kui 20 savipoti ja 10 potikaane tükke, mitte terveid nõusid?

Need leiud teeb Tallinna vanema kujunemisloo uurimisel erakordseks kaks aspekti. Esiteks ei ole muinasaja lõpu ja keskaja alguse kontekstis tavapärane leida prügiaukudena tõlgendatavaid sissekaeveid, pigem kuhjati tekkiv praht maapinnale. Paar auku olid aga sedavõrd suured, et sobivad oma olemuselt maapinda süvendatud põrandaga hoonetele. Tõsi küll, tuleb tõdeda, et ühtegi selget tõendit selliste hoonete kohta ei leitud. Küll aga seostub nende sissekaevetega üks veidi maasse süvendatud koldease, mille juurest avastati ka võimalik maja seinakatke.

Kahjuks jääb vähemalt praegu lahtiseks nii nende aukude kui ka tuleasemega maja täpne vanus. Suur osa vajalikust tõendusmaterjalist on hilisema inimtegevuse käigus hävinud: maalapi edasine kasutamine põllu- ja aiamaana segas pinnast sedavõrd, et säilisid küll süvendid, kuid maapinnal olnud struktuuridest vaid õige pisut. Siiski annavad säilinud elutegevusjäljed alust oletuseks, et kõnealusel alal tegutsesid inimesed umbkaudu 12.–13. sajandi vahetuse paiku ehk enne keskaegse linna teket.

Vähem paeluv ei ole ka teine tahk. Prügiaugust kogutud nõukildude lähemal vaatlusel ilmes, et need ei ole Tallinna arheoloogiliste leidude seas igapäevased. Kindlasti ei saa neid pidada koha peal valmistatud tooteiks, sest nii nõude kaunistused, teguviis kui ka kuju erinevad selgelt Põhja-Eesti hilisrauaaegsest keraamikast. See tähendab, et pottide, kaante, kausside ja arvatavasti ka paari õlilambi fragmendid pärinevad kusagil mujal tehtud esemetest. Kokku leiti sellist varajast võõrast keraamikat enam kui tuhat kildu – erakordne hulk, sest üldiselt piirdub taolise keraamika «saak» Tallinna kaevamistel paari killuga. Kui sedagi, sest tavaliselt ei satugi neid uuringutel ette.

Väike valik Pärnu mnt 22–24 kinnistult leitud varast keraamikat Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 7586; foto: Erki Russow

Sedavõrd suure koguse võõrapärase keraamika leidmine kitsalt piiritletud ning Tallinna kontekstis pigem erandlike elutegevusjälgedega alalt annab alust arvata, et uuritud kohta võisid kasutada mujalt siia tulnud inimesed ning tuleb ainult tuvastada kust? Paraku pakuvad leitud savinõud hetkel lihtsa vastuse asemel aina rohkem küsimusi.

Kui lähtuda savinõude kujust ja kaunistustest, siis sarnanevad need kõige enam 11.–13. sajandil lääneslaavlaste valmistatud tooteile. Erialakirjanduses nimetatakse seda sageli läänemerekeraamikaks, mida tehti eelkõige Läänemere lõunarannikul ning Skandinaavias. Üks samalaadne pott leiti paarkümmend aastat tagasi Tallinna vanalinnast Pikalt tänavalt  ning määratleti Poola kolleegide abil Pommerist pärit savinõuks. Kuna Pärnu maanteelt leiti nii samasuguse pinnakaunistuse kui ka põhjamärgiga (väike «o») nõukatkeid, siis oli loomupärane oletada, et vahest oleme ka siin sattunud lääneslaavlaste ainelistele jälgedele. Need ei pärine küll ilmtingimata Pommerist, sest sarnase dekooriga keraamikat leidub ka Skandinaavias, kus slaavlastest käsitöölised jätkasid oma varasemale kodukohale omaste savinõude valmistamist. Seega võisid Tõnismäe nõlva all tegutseda ka hoopis Taanist või Rootsist siia sattunud kaupmehed.

Sarnast keraamikat on leitud ka Pikk 33b arheoloogilistel kaevamistel Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6326: 198, 204; foto: Andrus Anderson

Seni ei ole abi olnud ka üksikute kildude tooraine täppisteaduslikust analüüsist, mis mõnes mõttes teeb pildi veelgi kirjumaks. Nii õnnestus poole tosina katke analüüsimisel leida ühele vaste Edela-Poolast Wrocławi lähedusest ning paaril juhul Upplandist Rootsis. Kokkuvõttes kinnitavad nende kildude analüüsid küll pottide valmistamiseks kasutatud savi osas teatud ühisosa, kuid vaja on märksa põhjalikumat uurimistööd, enne kui suudame oma leiukogumi päritolu veenvalt määrata. Ent igal juhul annab esmane uurimistulemus tuge oletusele, et kaugelt pärit inimesed tegutsesid Tõnismäe veerul 13. sajandi alguses.

Asetades Pärnu mnt alguse arheoloogiliste uuringute tulemused Tallinna laiemasse asustusloolisesse konteksti, toetab võõrapäraste elutegevusjälgede leidmine Tõnismäe jalamilt juba varem esitatud hüpoteesi linnaeelsest asulast linnuse ja sadamakoha vahel. Ilmselt ei ole põhjust kõnelda hooajalisest asustusest, sest sellisel juhul olnuks tulnukate «keraamiline jalajälg» oluliselt ahtam. Jääb vaid loota, et järgnevate aastate arheoloogilised uuringud aitavad meil täpsustada nii selles nurgakeses elutsenud inimeste päritolu kui ka tegutsemisaega. Mõlemad on olulised küsimused adumaks, kuidas muinasaegsest Tallinnast sai keskaegne hansalinn.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

---

^[i] Uuringute tulemused on avaldatud võõrkeelses erialakirjanduses, vt Erki Russow, Paul Ööbik, Monika Reppo, ja Guido Toos 2017. Pre-urban and urban settlement activities at Pärnu Road 22, 22a and 24, Tallinn. – Erki Russow, Riina Rammo (koost., toim.), Archaeological Fieldwork in Estonia 2016. Tallinn, 163–180.