:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/18/11874298t1h8eec.jpg)
Detsembris atmosfääris lahvatanud tulekera jäi märkamata, kuna langes atmosfääri Beringi mere kohal, kus keegi seda ei näinud.
NASA: detsembris toimus ookeani kohal hiiglaslik meteooriplahvatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
18. detsembri varahommikul Eesti aja järgi tuhises Beringi mere kohal Maa atmosfääri kiirusel 32 km/s hiiglaslik kivikamakas. Jõudnud 25,6 kilomeetri kõrgusele planeedi pinnast, ei pannud see enam atmosfääri takistusele vastu ning plahvatas tohutu, 173-kilotonni TNT plahvatusega võrduva jõuga.
NASA teadlaste hinnangul oli tegemist viimase 30 aasta võimsuselt teise meteoriidiga. Viimati langes midagi nii suurt taevast alla Venemaal Tšeljabinskis 2013. aastal. Seekordse kosmosekivi plahvatuse võimsuse hindavad teadlased ligi kümme korda suuremaks kui Hirošima tuumaplahvatuse, kirjutab BBC.
Väidetavalt esineb selliseid meteoriiditabamusi igas sajandis vaid kaks-kolm. Võrreldes Tšeljabinski meteoriidiga oli seekordne siiski ligi 60 protsenti nõrgem ning tema läbimõõt jäi vaid mõne meetri piiresse, samas kui Tšeljabinski kosmosekivi läbimõõduks hinnatakse ligikaudu 20 meetrit.
Detsembris tabasid meteoriidi tekitatud atmosfäärivõnkeid mitmed infraheli mõõtvad seirejaamad kõikjal üle maailma. Kuigi süsteem loodi algselt Külma Sõja tingimustes võimalike tuumarünnakute tuvastamiseks, on see tänapäevaks kujunenud teadlastele väärtuslikuks infoallikaks.
«Infraheli lainete puhul on koheselt teada, et kusagil on olnud kas kokkupõrge (mõne taevakehaga – toim.) või on mingil muul põhjusel vabanenud tohutu kogus energiat,» selgitas New Scientistile seire põhimõtet Belfasti Queen’s University teadlane Alan Fitzsimmons. «Sellise meteoriidi plahvatus oleks olnud tõeline vaatepilt.»
Lääne-Ontario Ülikooli planeediteadlase Peter Browni sotsiaalmeedia-sõnavõtu põhjal võib selliseid plahvatusi näha ligikaudu kord mõne aastakümne peale.
More Dec 18 airburst data from https://t.co/R81dQfvWpZ : object was 10m diameter, mass 1400T and impacted with an energy of 173 kT TNT, roughly 1/3 #Chelyabinsk. Impacts with this energy occur somewhere on Earth every few decades on average. #BeringSeaAirburst @westernu @IMOHQ
— Peter Brown (@pgbrown) March 8, 2019
Teadaolevalt oli siiski tegemist kolmanda kõige võimsama meteoriidiga, mis inimkond kunagi salvestanud on. Tugevaim löök oli mõistagi 1908. aastal Siberis Krasnojarski Kais hävingut põhjustanud Tunguusi katastroof, kuigi teadlased on seniajani erimeelsusel, kas tegemist oli meteoriidi või komeediga. Võimsuselt teine oligi eelpool mainitud Tšeljabinski meteoor.
Täiendus:
Kuigi seniajani ei ole teada, et keegi oleks langenud taevakivi plahvatust oma silmaga pealt näinud, leidis Oxfordi Ülikooli meteoroloog Simoun Proud plahvatuse siiski Jaapani ilmasatelliidi Himawari piltidelt üles. Kuigi Maast mitmekümne tuhande kilomeetrio kauguselt tehtud fotolt paistab plahvatus vaid vaevumärgatava oranžika täpina, on märksa paremini näha selle pikka varju pilvedel.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/18/11875236t1hb4d1.png)
/nginx/o/2019/03/18/11875258t1hb32a.png)