Mihkel Kangur: meil on kliimakatastroofi ära hoidmiseks veel kümme aastat

Mihkel Kangur Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent, ökoloog Mihkel Kangur julgeb oma üliõpilaste pealt väita, et noored on väga teadlikud, millisesse olukorda vanem põlvkond on nende saatuse pannud.

Rootsi tüdruku Greta Thunbergi algatusel tõmmati käima ülemaailmsed kliimastreigid Fridays For Future ehk Reeded Tuleviku Nimel. Täna toimusid sadade inimeste osalusel streigid ka Tallinnas ja Tartus, kus teiste hulgas lõi kaasa palju noori.

Teadlased on kliimakriisist rääkinud pikalt, kuid neid pole piisavalt kuulda võetud. Kanguri sõnul võib tunduda, et teadlased on lihtsalt hulk inimesi, kes räägivad keerulist juttu. Noored on aga need, kes on ühel hetkel valijad ning otsustajad. «Nad ise oskavad käituda ja saavad aru, et nad ei ole üksi ning samamoodi mõtlevaid noori on üha rohkem,» leiab Kangur lisades, et noored tajuvad väga hästi, kui raske on neil tulevikus saavutada samasugune heaolu, nagu meil.

«Šansid selleks, et meil õnnestuks maailma päästa, on tunduvalt väiksemad kui see, et me läbi kukume. Me peame ikkagi proovima. Midagi vähem pole kaalul kui inimkonna elu võimalikkus maal,» kinnitab Kangur. Tema sõnul kiputakse olukorra tõsidust alahindama, ignoreerima ning arvatakse, et see kõik on mingi nali.

See ei ole nali ning aega enam paraku palju ei ole. «Meil on võibolla kümme aastat. Kümne aasta jooksul sulgub see aken, mille jooksul saame midagi ette võtta, et katastroofilisi muutusi ökosüsteemides ära hoida,» selgitab ökoloog.

Need on tõsised teadlaste prognoosid. Teadlasi pole siiani kuulatud ja nüüd on laste kord. Kangur lisab, et lootus on, et läbi hariduse saab midagi päästa, et kasvaks peale uus põlvkond, kes saab paremini olukorra tõsidusest aru.

Kangur usub, et haridusasutustel on väga suur vastutus ja roll läbi hariduse ning teaduse olla eeskuju ja teenäitaja, kuidas peaksime elama.

Ta avaldab lootust, et tänane kliimastreik võiks midagi maailmas muuta. Samuti usub ökoloog, et see ei jää ühekordseks sündmuseks. Näiteks Eestis pole inimesed väga harjunud tegema poliitikat tänaval, aga see muutub üha tavapärasemaks ja tullakse järjest enam välja.

«Füüsiliselt inimesed tulevad kokku ja näevad, et neid on palju. See pole üksikute hullude püüdlus. See võtab kõik aega, aga paraku meil aega palju enam pole.»