Tallinn 800: muistne raha Tallinna maapõues
/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
16. märts 2019, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast aastad kestnud rahaleidude põuda on lõpuks leitud ka esimene Muinas-Tallinna ala rahaleid. Kust linn aguse sai, ei ole aga seniajani selge, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinna linnaeelse ja -alguse asustusloo pea sajandi pikkuse uurimise jooksul on esitatud arvukalt arvamusi Muinas-Tallinna tekkepõhjuste ja -viiside kohta. Mõned seisukohad unustati kohe, teised seevastu leidsid püsiva koha järgnevate uurijate arutluskäikudes. Vahel põhjendatult, vahel mitte. Paljud säärastest argumentidest pärinevad 1930. aastatest, kui linna ja selle tagamaa vanima ajaloo uurimine sai uue hoo.
Arheoloogide tähelepanu Tallinna piirkonnale piirdus toona eelkõige Iru linnuse uurimisega 1936.–1938. aastal. See oli osa suuremast Eesti muinaslinnuste kaevamisprogrammist, mis päädis 1939. aastal ilmunud esindusliku väljaandega «Muistse Eesti linnused». Iru linnamäest ning selle rollist ümbruskonna kujunemisloos kirjutas kogumikku pika ja põhjaliku loo äsja ülikooli lõpetanud Artur Vassar.[i] Muinas-Tallinna uurimise seisukohast oli see artikkel esimene, kus esitati oletus, et varasem võimukeskus kolis Irust Toompea alla millalgi 11. sajandil.
Vassari põhjendused tuginesid nii otsestele kui ka kaudsetele allikatele. 1930. aastate kaevamistulemused näitasid, et Iru hävimise järel ei ehitatud seda 11. sajandil enam uuesti üles, mis suunas autorit otsima uut maakondlikku keskust mujalt. Rannikul kõrgunud Toompea ja selle jalam sobis tema arvates maastikuliselt, kuid ilmselt tugines hüpotees suuresti Henriku Liivimaa kroonika teatele muinaseestlaste Lyndanise linnuse vallutamisest taanlaste poolt 1219. aastal.
Hüpoteesi arheoloogiline analüüs toetus tänase Tallinna tuumikalast väljapoole jäänud muinasasustuse ja -leidude vaatlusele, mille käigus kaardistati ka tolleks ajaks teada olnud aardeleiud. Need kinnitasid Vassari arvates, et võimu- ja kaubakeskus kandusid muinasaja lõpusajanditel suhteliselt sujuvalt ühest kohast teise. Järgnevatel aastakümnetel muutus väide aardeleidude koondumisest Tallinna lähedusse tõsikindlaks faktiks ning on alles viimastel aastakümnetel kahtluse alla seatud.
Idee Toompeast ja selle naabrusest kui Iru mõttelisest järglasest võeti kiiresti omaks ning leidis püsiva koha ajaloolaste-arheoloogide Muinas-Tallinna käsiteludes. Põhimõtteliselt kehtib see oletus tänapäevalgi, kuid alternatiivina on välja pakutud, et Muinas-Tallinna teke ei ole tingimata seotud Iru langusega, vaid kaks keskust võisid 8.–10. sajandil eksisteerida ka üheaegselt: Iru kohaliku piirkonna keskuse ja hooajalise regionaalse turukohana, Muinas-Tallinn aga Tõnismäe-aluse rahvusvahelise kauplemiskohana.[ii]
Kui lähtuda maastikuanalüüsist ning muististe ja arheoloogiliste leidude üldisest levikust, siis ei saa kahe muinasaegse kauplemiskoha olemasolu Tallinna lahe ida- ja lõunakaldal lõpuni välistada. Eeldades, et soodsa veevõtukohaga Muinas-Tallinn oli vaid hooajati külastatav paik, ei ole meil tõesti põhjust oodata arvukaid hoonejäänuseid ning rikkaliku leiuvalikuga asulakohta. Küll aga räägib Muinas-Tallinna kui olulise kaubakeskuse vastu 13. sajandist varasemate rahaleidude kasinus lähemas ümbruskonnas – pilt erineb sellest, kuidas Vassar ja järgnevad uurijad seda omal ajal esitasid.
Vaadeldes muinasaja lõpusajandite rahaleidude leviala, tuleb välja, et omaaegset kaubavahetust peegeldavad aardeleiud koonduvad kahte piirkonda, osutades sedasi Soome lahte läbinud ida-lääne vahelise kaubatee eelistatud sadamakohtadele.[iii] Nii on aegade jooksul avastatud Keila jõe alamjooksult mitmeid Araabia hõberahadest koosnevaid 10. sajandi aardeid ning 11.–12. sajandi peitvara esineb esmajoones Pirita ja Jägala jõe vahelises piirkonnas. Ainus 11. sajandi algusesse dateeritud mündileid tänase Tallinna territooriumilt pärineb toona mandrist lahus olnud Paljasaarelt. Süda-Tallinna alalt nii vanu rahaleide teada ei ole.
Ka pärast Iru linnuse viimast hävimist jätkus aarete peitmine endiselt eeskätt Pirita jõe valgalale ning maapõue peidetud rahade järgi kaubakeskuse kolimist Irust Toompea külje alla näidata ei saa. Seni on riivamisi oletatud, et Tallinna kui sadamakoha tähtsus võis tõusta kusagil 12. sajandi teisel poolel ning võimu- ja kaubakeskusena alles pärast Valdemar II 1219. aasta ristiretke.[iv] Ent välistada ei saa, et tulevased mündi- ja aardeleiud edaspidi seda arvamust muudavad.
Üks selliseid leide, mis sunnib meid varasemaid oletusi taas kord üle vaatama, on hiljuti Tõnismäelt päevavalgele tulnud pisike kogus muinasrahasid. Nimelt leiti 2017. aastal Tõnismägi 11a / Pärnu maantee 44 kinnistute päästekaevamisel Tallinna varaajaloo seisukohalt esmakordne valik münte: kaks 10. sajandi teise poole Araabia dirhemi tükikest ning kolm 11. sajandisse dateeritud Saksa denaari. Ehkki hõberahasid ei leitud koos, vaid laiali pillutatult, annab taoline mündikooslus alust oletada, et denaarid pärinevad umbes 1100. aasta paiku peidetud suuremast aardest, mis on aegade jooksul valdavalt kaotsi läinud.[v] Araabia tükkideks lõigatud rahad viitavad omakorda hõbeda kohapealsele argikasutusele 11. sajandil.
Kui nii, siis on meil lõpuks Muinas-Tallinna südamest peotäis täpsemalt dateeritud leide, mis ühest küljest tõestavad Tallinna muinasasustust ammu enne Valdemari tulekut ning teiselt poolt viitavad ka asula võimalikule kaubanduslikule taustale. Jääb vaid loota, et samasuguseid teaduse seisukohalt sensatsioonilisi avastusi toovad ka edasised arheoloogilised uuringud lähikonnas.
Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.
[i] Artur Vassar, Iru Linnapära. – Harri Moora (toim.), Muistse Eesti linnused. 1936.–1938. a. uurimiste tulemused. Tartu, 53–100.
[ii] Vt nt Marika Mägi, Rafala. Idateest ja Tallinna algusest. Tallinn 2015, 119–122.
[iii] Vt nt Ivar Leimus, Mauri Kiudsoo ja Gunnar Haljak, Sestertsist sendini. 2000 aastat raha Eestis. Tallinn, 2018, 41–47.
[iv] Ivar Leimus, Muraste mündiaare – unikaalne brakteaatide leid 12. sajandi keskelt. – Arvi Haak, Erki Russow ja Andres Tvauri (toim.), Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks. Muinasaja Teadus, 14. Tallinn-Tartu 2004, lk 153.
[v] Liivi Varul, Silvia-Kristiin Kask, Mauri Kiudsoo, Liina Maldre, Kalmer Mäeorg, Monika Reppo, Erki Russow ja Aivar Kriiska, Archaeological investigations on Tõnismägi 11a and Pärnu Road 44 plots in Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2017. Tallinn 2018, lk 184.