Tallinn 800: kas saksa kaupmehed olid muinaseestlaste hauarahu rikkujad?

Tallinna linna varaseima asustuse üks vastusteta küsimustest on seotud oletusega, et esimesed saksa kolonistid rajasid oma müürid vanade eestlaste matmispaikade kohale, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Tallinna esmamainimise 800. aastapäeva artiklitesarja lugudesse jäi viimasel kahel nädalal tehnilistel põhjustel lünk. Nüüdsest on viga eemaldatud ja avaldamine jätkub.

6. detsembril 1910 pidas Vana-Liivimaa keskaja ehituskunsti tunnustatud uurija, arhitekt Wilhelm Neumann Venemaa Läänemere-provintside ajaloo- ja muinasuurimise seltsi aastakoosolekul ettekande pealkirjaga «Linnaplaan kui ajalooline ürik».^[i] Teema oli tollal Saksa linnade kujunemisloo uurimise seisukohast väga eesrindlik: linnasüdamike tänavavõrgustiku ja ühiskondliku hoonestuse analüüsi peeti 20. sajandi alguses parimaks võimaluseks, kuidas tuvastada linnalise asustuse algrakukest ning mõtestada linna edasist arengut.

Neumann oli uurimissuuna esimene ja tükiks ajaks ka ainus esindaja Läänemere idakaldal, sest alles pärast Teist maailmasõda hakkasid ehitusajaloolased ja teadusliku linnaplaneerimisega tegelevad arhitektid keskaegse linna tekkele tõsisemalt tähelepanu pöörama. Neumannist kui valdkonna teerajajast ei pääse uurijad mööda ka 21. sajandi alguses, sest mitmed tema välja käidud mõtted on endiselt asjakohased.

Oma ettekandes tutvustas Neumann meetodit mitme Vana-Liivimaa linna näitel. Enim keskendus ta kodulinn Riiale, kuid Tallinna vanema ajaloo suurepärase tundjana pühendas ta põhjapoolseimale hansalinnale paar-kolm lehekülge. Mahtude vahe põhjuseks oli allikate nappus: kui Riia puhul sai Neumann lisaks kaardimaterjalile tugineda Henriku Liivimaa kroonikale, siis Tallinna osas pakuvad 13. sajandi alguse kirjalikud teated vähe topograafilisi pidepunkte.

Seega pole imestada, et Riia linna kujunemisloo esitelus ei pääsenud Neumann mööda ka saksa koloniaallinnale eelnenud asustusest ehk liivlaste küladest, tõdedes, et sarnaselt Saksamaale asutati siingi uus turukoht vana asula naabrusesse, mitte selle asemele.

Tallinna puhul Neumann muinasaegse asustuse sidet keskaegse linnaga ei näinud. Tema jaoks algas kohaajalugu Valdemar II vallutusega 1219. aastal, kuid linna asutasid alles 1230. aasta paiku Gotlandi kaudu saabunud Vestfaali ja Alam-Saksi kaupmehed. Seda, et Toompeal ja selle nõlva all võinuks olla varasem muinaseestlaste asula, Neumann ei maini. Kuid see pole ka imekspandav, sest üksikud tolleks ajaks Tallinna linna territooriumilt kogutud arheoloogilised leiud jms pärinesidki ainult kesk- ja uusajast.

Neumanni järgi saab Tallinna vanalinna tänavatevõrgu põhjal välja lugeda järgmise arenguskeemi: pärast 1220. aastate linnuse ehitamist Toompeale hakati kõrgendiku alla rajama linna. Sobivaks kohaks osutus mäe kaguküljel asunud platoo ehk tänase Harju-Kullasepa-Voorimehe ja Rataskaevu-Rüütli tänavaga piirnevad kvartalid. Selle saksa kaupmeeste esimese asula keskmes asus meremeeste ja kaupmeeste kaitsepühakule Nikolausele pühitsetud Niguliste kirik. Kiriku põhjaküljele jäi omakorda esimene turuplats ning 13. sajandi jooksul laienes linn ida ja põhja suunas. Linn asutati tema arvates inimtühjale alale ehk n-ö rohelisele aasale – mõiste, mida aeg-ajalt kasutatakse erialakirjanduses.

Wilhelm Neumanni nägemus keskaegse Tallinna kujunemisest – linna algtuumik asus Niguliste kiriku ümbruses. Foto: Erakogu

Neumanni teooriat ei ole tänaseks täies ulatuses ümber lükatud. On tõenäoline, et keskaegse linna sihipärane ehitamine algas tõepoolest just nendest kvartalitest. Küll aga on vahepealse aja jooksul selgunud, et enne saksa kaupmeeste ümberasumist Toompea jalamile ei vohanud siin inimtegevusest puutumata haljas rohuväli. Toonane maastikukasutus oli hulga mitmekülgsem. Milline täpsemalt, on siiski suuresti oletuslik.

Praeguseks teame, et Harju tänava läänekülje vanimad hooned ehitati puidust, mis on puiduproovide alusel dateeritud 12. sajandisse – 13. sajandi algusesse ehk kolonistide eelsesse aega. Sellelt pinnalt võiksime eeldada, et esimesed majad ehitati siia juba muinasajal. Paraku pole see nii üheselt võetav, sest säilinud ehitusjäänused ei osuta kohalikule ehitustraditsioonile ning lõviosa vanimatest majadega seostatavatest leidudest kuulub pigem kolonistide inventari sekka.^[ii] Teisalt on kvartali piires satutud siin-seal muinas- ja keskaja piirimaile jäävatele juhuleidudele (nt kohaliku taustaga ehted ja keraamika), mistõttu saame ikkagi teatud mööndusega rääkida linnaeelsest kultuurmaastikust Lyndanise linnuse all.

Täiesti võimalik, et kõige paremad ja intrigeerivamad teated kõnealuse piirkonna muinasaegsest maakasutusest on aga saadud sama kvartali loodenurgast ehk Niguliste kiriku aluselt ja esiselt maa-alalt. Nii on alates 1970. aastatest pühakojaga seotud uurimistöödel korduvalt satutud arheoloogilistele leidudele, mis osutavad võimalusele, et enne kolonistide tulekut asus siin muinaseestlaste matmispaik.

Tõendeid on mitmesuguseid: vähemalt ühel juhul on vahetult kivikiriku müüride alt leitud matus, seega peab see olema kirikuehitusest vanem. Lisaks on Niguliste põhjaküljel asunud kirikaia kaevamistel avastatud nii eestipäraseid esemeleide (hauapanused?) kui ka koos kohalike ehetega maetuid – viimati 1999. aastal Niguliste tänava kõnnitee alusest pinnasest. Niisiis, kas tõesti rajasid saksa kaupmehed kiriku ja kirikuesise turuplatsi muinaseestlaste haudadele? Jällegi on sellele nii poolt- kui ka vastuargumente.

1999. aastal Niguliste tänava alt leitud matuse hauapanused – tüüpilised muinasaja lõpu või keskaja alguse kohalikud ehted. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6407 II/2: 1–5; foto: Jaana Ratas

Kui vaadelda vanimat kirikuehitustraditsiooni Eestis, siis on meil tõepoolest päris mitmeid näiteid sellest, kuidas keskaegsed pühakojad ehitati sihilikult muinasaegsete matusepaikade kohale – viimati leiti 13. sajandi alguse pühakojamüüride alt matuseid mullu Saaremaalt Valjalast. Samas on Niguliste kiriku müüride aluse matuse muinasaegseks tõlgendamine siiski ennatlik: senini pole lõpuni selge, millal algas kivikiriku ehitamine, samuti on kiriku ehitusetapid piiritletud üsna ebamääraselt. Kirjalikes allikates nimetatakse kirikut esimest korda alles 1315. aastal, kuid kahtlemata vajas linnarahvas jumalakoda juba asula algusaastail.

Pole välistatud, et tõepoolest esimeste elumajadega samal ajal kerkisid algse kivikiriku müürid ja selle raames kustutati täiesti teadlikult kohalik muinasaegne matusepaik maastikult ja inimeste mälust. Ent teisest küljest võidi kiriku juurde matta ka esimesi linnaeestlasi, kes kristliku linnakogukonna liikmetena väärisid matmist pühitsetud mulda. Ehted ja muud ajaliselt 13. sajandisse sobivad hauapanused ei välista sellist võimalust.

Mis aga puutub Neumanni oletatud kirikuesisesse turuplatsi, siis näib, et seda siiski haudade kohale ei rajatud ja peame seda otsima mujalt.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

^[i] Wilhelm Neumann, Der Stadtplan als geschichtliche Urkunde. – Mitteilungen aus der livländischen Geschichte, XXI köide, I vihik. Riga 1911, 84–99.

^[ii] Sisuliselt ainus analüütiline kokkuvõte ilmus kaevamisi juhatanud arheoloogilt enam kui 25 aastat tagasi, vt Toivo Aus, Tallinna keskaegsed savinõud. – Stilus. Eesti Arheoloogiaseltsi Teated, 1992 (3), 5–49.