Tallinn 800: Oleviste vari muinas-Tallinna kohal
/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
9. veebruar 2019, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna esimesteks välismaalaste asustusteks peetud vene ja skandinaavia kaubahoovidele on ostitud arheoloogilisi tõendeid juba aastakümneid, kuid veenvate tõendite leidmiseks peab jätkuvalt heale õnnele lootma, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Teaduses tuleb ikka ja jälle ette olukordi, kus mõnest esialgu oletusena esitatud väitest kujuneb aja jooksul justkui tõsikindel fakt. Selliseid näiteid kohtab ka Tallinna vanima ajaloo uurimisloos ning vahest üks mõjukamaid neist on küsimus eellinnalisest asustusest vanalinna territooriumil. Probleemi on aegade jooksul sõnastatud erinevalt, kuid sageli püsib arutelude keskmes küsimus, kas keskaegse linna algus toetub kohalikule muinas-eestlaste asulale või kaugemalt pärit tegureile. Viimasteks on peetud millalgi muinasaja lõpus – 12. sajandil või 13. sajandi alguses – Tallinna lahe lõunakaldale rajatud välismaiseid kaubahoove: vene kaupmeeste asulat Sulevimäel ning Skandinaavia taustaga asustuspesa tänase Oleviste kiriku asukohas.
Oletuse linnaeelsesse aega küündinud kaubahoovidest esitas esimesena linnaarhivaar Paul Johansen ühes enne Teist maailmasõda peetud ettekandes, sõnastades idee lõplikult alles mitmes sõjajärgses kirjatöös. Järgnenud aastakümnetel on Johanseni hüpoteesi tihti korratud, vahel detailides kritiseeritud-parandatud, kuid üldjoontes püsib suhteliselt muutumatuna põhiseisukoht, et ida-lääne kaubatee äärses muinas-Tallinnas asusid oletatavasti iidsed võõramaalaste asustusüksused. Samas on muinasaegsete kaubahoovide olemasolu jäänud tänaseni vaid mõttekonstruktsiooniks. Kuigi Loode-Vene kaupmeeste 13.–14. sajandi asuala vanalinna kirdenurgas on kirjalike allikate ja arheoloogiliste leidude abil kindlaks tehtud, puuduvad selle paigutamiseks linnaeelsesse aega seni veel üheselt tõendatavad jäljed.
Veelgi keerulisem on lugu skandinaavlaste kaubahoovi ja sellega seotud pühakojaga ehk tänase Oleviste kiriku kauge eelkäijaga. Johanseni mõttekäik 12. sajandil Pika tänava lõppu püstitatud ja Püha Olevile pühendatud jumalakojast tugines võrdlusele teiste Läänemere-äärsete kaupmeestekirikutega ning nende asendile alles kujunema hakkavas linnaruumis. Selle põhjal julges ta väita, et n-ö proto-Oleviste sobitub ideaalselt Põhja-Euroopa varalinnalisse asustusmustrisse: kirik jäi tema arvates muinaseestlaste asulast väljapoole, paiknedes samas soodsalt sadamakoha ning sealt Toompea linnusesse kulgenud tuiksoone – Pika tänava – ääres. See seisukoht on tänaseni veenva kinnituseta ja hilisemad uurijad on selle kas kahtluse alla seadnud või siis seda rohkem või vähem kaudsete andmetega täiendanud. Nii näiteks on püütud rekonstrueerida linnaeelset maastikku ning kiriku nimepühakust lähtudes analüüsitud püha Olevi kabelite-kirikute esinemust Läänemere idakaldal.[i] Ent kuidas sobituvad ainelised allikad Johanseni oletusega?
Esmalt tuleb tõdeda, et tänaseni pole üheselt kindlaks tehtud, milline võis maastik välja näha Oleviste kiriku ümbruses muinasaja lõpul, sealhulgas, kui kaugele jäi omaaegne rannajoon. Geoloogilise aluspõhja mõõtmistulemustele tuginevaid seisukohti on mitmeid (ILL 1), kuid praegu võib veendunud olla vaid selles, et pinnamoelt sobis kõrgemale liivakiviplatoole jääv Oleviste piirkond asustuseks küll. Isegi hulga paremini kui vahetult kõrgendiku servale jääv venelaste 13.–14. sajandi asuala.
Selgusetus, kus veepiir tegelikult asus, pärsib omakorda muinasaegse randumiskoha kindlaks tegemist. Seda on pakutud Linnahalli esisele, Aia tänavale ja Mere puiesteele, kõnelemata märksa kaugemale jäänud Härjapea jõe suudmest. Lähimad teadaolevad laevavrakid meid siin edasi ei aita, sest ükski seni leitud laevajäänusest (Mere puiestee, Ahtri tn jne) pole nii vana. Seega on muinassadama asupaik meile tegelikult teadmata.
Kaupmeestele olulise sadama asukoha kõrval on samuti keeruline hinnata Pika tänava vanust. Kui lähtuda teedevõrgust, siis näib tänav tõesti ühe vanima ühendusteena Toompeal asunud muinaslinnuse ning rannal asunud Kalamaja ja võimaliku randumispaiga vahel. Paraku on see jällegi vaid loogiline tuletuskäik, sest puuduvad arheoloogiliselt tõestatud jäljed muinasaja lõpu ja keskaja alguse inimtegevusest Paksu Margareta esisel.
Arheoloogiliselt on sama problemaatiline ka Oleviste kiriku vahetu ümbrus. Viimase enam kui poole sajandi jooksul on kirikus ja seda ümbritsevas kvartalis tehtud mitmeid uuringuid, kuid tulemused on piirkonna vanima kujunemisloo seisukohast puudulikud. Põhjusi ei ole vaja kaugelt otsida: aastasadade jooksul on kirikut korduvalt ümber ehitatud ja põlengute järgselt taastatud, pühakoja põrandaalust kasutati keskajal matmispaigana, hiljem on keskkütte jms rajamise käigus algsed inimjäljed hävitatud.
Sama kehtib ka kiriku hoovi ja lähiümbruse osas: alates 1960. aastatest on Pikal ja Laial tänaval korduvalt leitud matuseid, kuid luustike alune väga katkendlikult säilinud kultuurkiht ei ole seni mitte ühtegi ainelist tõendit muinas- ja keskaja piirimaile jäävast asustusest päevavalgele toonud. Paarkümmend lähiümbruse arheoloogilist välitööd Tolli ja Laial tänaval, aga ka hiljutised uuringud Paksu Margareeta juures ei ole samuti midagi andnud – kirikust 75 meetri raadiuses pole teada mitte ühtegi muinasaegset eset ja isegi 13. sajandi keskpaiga leidude arv piirdub sellel alal ainult ühe savinõukilluga. Kõige lähemad muinasaega paigutatavad asjad jäävad juba märksa kaugemale ning on irdleidudena vaid suurte mööndustega tõendiks Laia ja Pika tänava äärsest võimalikust muinasasustusest.
Neist irdleidudest on vahest kõige kõnekam Oleviste kirikust umbes paarisaja meetri kauguselt Pika ja Vaimu tänava nurgalt leitud kilpkonnsõlg (ILL 2). See avastati keskaegse hoonega seotud kultuurkihist, kuid paigutub analoogide põhjal 12. sajandisse, äärmisel juhul 13. sajandi algusesse.[ii] Kilpkonnsõled kui Skandinaaviast alguse saanud ehtetüüp võiks lennukamal uurijal viia mõtted Oleviste ja avastuskoha seotusele, kuid selleks pole siiski alust. Esiteks olid selliste ehete tuumikalal kilpkonnsõled 12. sajandiks moest läinud ning teiseks juhatavad eseme kuju ja aimatav ornament kätte hoopis teise kandi: tegemist on Soomest pärit nn Karjala-tüüpi sõlega. Et sõlg tuli hilisemast täitepinnasest, jääb selgusetuks, milline on selle side leiukohaga. Ei saa välistada, et sõlg sattus keskaegsete hoonete rajamisel täitepinnasesse.
Seega jääb oletus Olevistest kui muistse kaubahoovi südamest endiselt hoogsaks mõttelennuks, mille arheoloogiline tõestamine tulevikus vajab head vedamist puutumata kultuurkihi avastamisel. Praegu võime vaid tuua paralleeli täppisteadustest, kus teoreetilisel tasandil avastatu tõestamine on võimalikuks osutunud alles aastakümneid hiljem. Või siis ümber lükatud.
[i] Vt Rein Zobel, Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil. Tallinn, 2009 ja Kersti Markus, From Rus’ trade to crusade: St Olaf’s churches in the eastern Baltic Sea region. – Acta Historica Tallinnensia, 2017 (23), 8–25.
[ii] Aivar Kriiska, Haruldane hilisrauaaegne sõlg Tallinnast. Horisont 2001, 6, lk 13. Uue röntgenfoto valguses tundub ese kuuluvat pigem E-tüüpi kui C-tüüpi kilpkonnsõlgede sekka.