Uuring: Rootsi rannikult levib linnugripp üle Läänemere tundidega

Sinikael-pardid. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Nakkushaiguste liikumine võib Läänemere kohal toimuda oluliselt kiiremini, kui esmapilgul arvatagi võiks, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Patogeenide levik ja edukus sõltub patogeene kandva peremehe liikuvusest – mida kiiremini ja kaugemale ta liigub, seda suurem on tõenäosus nakatada uusi ohvreid. Kui inimesi on suhteliselt kerge jälgida ja vajadusel haiguspuhangutele reageerida, siis majanduslikku kahju tekitavate metsloomahaiguste (näiteks Aafrika seakatku, linnugripi) levikut on loomade liikumise keerulisema kontrollimise tõttu ennustada raskem.

Haigusi, aga ka taimi, on võimelised kaugele kandma rändlinnud, kes läbivad suhteliselt lühikese ajaga pikki vahemaid. Pelgalt linde vaadeldes ei ole võimalik nende patogeenidest teada saada, kuid koos teadmistega peremeesorganismide levikust ja dünaamikast on võimalik mõista patogeenide elukäiku; patogeenide tundmine aitab kaitsta koduloomade ja ka inimeste tervist.

Lindudega levivatest haigustest on viimastel kümnenditel enim tähelepanu pälvinud linnugripp, mille mõned vormid on sagedaste haigus- ja surmajuhtudega. Linnugripi A-viirus põhjustab haiguse kandjale vaid lühikesi inimsilmale märkamatuid vaegusi, mis teeb viiruse leviku jälgimise küll keerukaks, kuid lihtsustab oma ohutuses viiruse levikut mõjutavate tegurite (näiteks rändekäitumise, isendi soo ja vanuse rolli) uurimist.

Ölandil peatuvad sügisrändel paljud Soomes, Balti riikides ja Loode-Venemaal pesitsevad veelinnud. Ölandil asuva Ottenby linnujaamas kogutud andmetele tuginedes õnnestus Rootsi ja USA teadlastel uurida sinikael-partide (Anas platyrhynchos) seas levinud gripi A-viiruse levikut, kasutades selleks 5122 rõngastatud ja 34 GPS-saatjatega varustatud sinikael-pardi rändeandmeid ning 38 nakatumisjuhtu. Sinikael-pardid on teadaolevalt peamised A-viiruse kandjad lindude seas. Lindude liikumisi modelleerides selgitasid teadlased kõrgema nakatumisriskiga Läänemere piirkonnad ning hindasid viiruse levimiskiirust.

Sinikael-pardid lendasid Ottenby linnujaamast keskmiselt 167 km kaugusele (50% isenditest 130–300 km) kiirusega 54,5 km/h, mis langeb kokku ka tegeliku 55 km/h mõõdetuga. Modelleerimine näitas, et peaaegu sama kaugele levib partidega ka viirus (160 km, 50% juhtudest 130–297 km); isendid võivad lennata ka 600 km kaugusele. Haiguspuhanguid tuleb siiski ette harva ning kui, siis on levitajateks noorlinnud – ilmselt põhjusel, et nende immuunsüsteem ei ole veel täielikult välja kujunenud ja on altim nakatuma.

Modelleeritud liikumiste kaart näitab, et nakatuda võivad linnud Läänemere rannikul kõikjal, kuid suurima riskiga piirkonnad on Ölandi saare ümbrus, Gotlandi ja Rootsi idarannik Skåne piirkonnas. Kaugematest piirkondadest on kõrgema riskiga Bornholmi saar, Poola looderannik, Rügeni saare ümbrus Saksamaa rannikul ja üllatuslikult ka Läti rannik. Viimase põhjuseks on autorite arvates lindude liikumine piirkonda pehmetel talvedel või ka hoopis vead rõngastusandmetes. Eesti rannikumeri on aga sinikael-partidele madala või keskmise nakkusriskiga piirkond, suurim nakatumisoht ähvardab meil peatuvaid linde Sõrve poolsaarel.

Uuring ilmus ajakirjas Frontiers in Ecology and Evolution.