/nginx/o/2019/01/30/11751627t1h74e4.jpg)
Täna kaitseb Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Halliki Põlda väitekirja, milles uuris, kuidas mõeldakse, räägitakse ning kirjutatakse andekusest, seda nii teadus- kui ka üldkeeles.
Doktoritöö: andekaks pidamine võib lapse arengule takistuseks osutuda (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Doktoritööst jääb kõlama, et andekus on arendatav ja vanusest sõltumata igale inimesele omane. Seda peaksid toetama eelkõige hariduse sidusrühmad, aga ka kogu ühiskond. Andekuse mõistet vaadatakse ajas muutuva konstruktina. Üksteist vastastikku mõjutades annavad sellele tähenduse teadus, avalik meedia ja nähtusega seotud ühiskonnarühmad.
Uurimusest tuleb välja, et andekus on eriline, atraktiivne ja harvaesinev kaasasündinud omadus, mida tänapäeval enamasti seostatakse lapseeaga. Selline arusaam võib aga igas eas õppija arengu- ja toevajaduse tagaplaanile jätta.
«Uurimus osutab tarvidusele selliseid mõttemalle suunata ja muuta ning pakub praktilise lahenduse: hariduse sidusrühmade suhtlus nii omavahel kui ka avalikkusega peab toetama andekuse arengulise käsitluse ja kaasava hariduse põhimõtteid,» selgitab Halliki Põlda.
Doktoritööst selgub, et andekust nähakse hariduses ja ühiskonnas laiemalt olulise ja tähtsana, kuid ande kandja jääb tihti tagaplaanile. Põlda sõnul ilmneb sotsiaalne ootus, et andekad saavutaksid tipptulemusi ja tooksid sedakaudu edu ja kuulsust.
«Ühelt poolt on andekus koolis, kogukonnas, ühiskonnas esiletõstetud ja tähtsustatud, teisalt kirjeldab meedia andekaid tihti halvustavalt,» selgitab Põlda oma uurimistulemusi. Ka koolisüsteemis jäävad andekad sageli märkamata ja toetamata, sest nendega tegelemiseks napib ressursse. Doktoritöö osutabki olulisele koostöövajadusele meie haridussüsteemis.
Uurimus näitab, et praeguses haridussüsteemis tõuseb andekus esile eelkõige nn klassikalistes, koolis õpetatavates valdkondades, mistõttu võivad teatud andelaadid jääda tähelepanu ja toeta. Hariduslike erivajadustega andekust ei seostata. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tuleks Põlda sõnul seega sätestada kõigi laste unikaalsete annete ja nende arengu toetamine: võimalused, tegevused ja selle eest vastutajad.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi Halliki Põlda väitekiri kannab pealkirja «Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis».