Hanekahjud põldudel: mida näitavad senised uuringud?

Haned audru poldril. Rändlinnud. Linnud. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Hiljutisest teadusuuringute kokkuvõttest selgub, kui suurt kahju haned tegelikult põllumehele tekitavad, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Hollandis ja Taanis talvitavad ning kevadel Siberi tundrasse pesitsema suunduvad haned põhjustavad rände vahepeatustel tärkavat talivilja süües põllumeestele meelehärmi. Konflikti ei põhjusta üksikud haned, kuid põllul korraga tuhandeid või kümneid tuhandeid peatuvaid hanesid on nigela saagi süüdlaseks lihtne pidada.

Euroopas kasvas 1993–2009 talvitavate haneliste arvukus kolmelt miljonilt isendilt rohkem kui viie miljonini ja sellega koos sai hoogu ka põllumeeste tegutsemine oma sissetulekute kaitsmiseks. Hanede hirmutamiseks põldudelt kasutatakse nii koeri kui ka passiivseid ning mehhaniseeritud hirmutisi, näiteks audiopeleteid hanede alarmhäälte imiteerimiseks ja intensiivseks paugutamiseks. Kuigi üksikuid populatsioone – näiteks Teravmägedel pesitsevaid ning Taanis, Belgias ja Hollandis talvitavaid lühinokk-hanesid (Anser brachyrhynchus) – on suudetud ohjata koordineeritult läbiviidud rahvusvahelise sügisjahiga, ei ole kümnete erinevate tõrjemeetmete puhul siiani selge nende tõhusus.

Hiljuti teadusajakirjas Biological Reviews avaldatud veelindude kahjusid käsitlevas ülevaates koondati Taani, Rootsi ja Norra ülikoolide teadlaste senised uuringud nii Põhja-Ameerikast kui ka Euroopast; kokku 359 eelretsenseeritavates teadusajakirjades ilmunud teadusuuringut andis ülevaate seni tehtust ja suuniseid tulevasteks tegevusteks. Märkimisväärne on, et Euroopas tehtud uuringud piirduvad valdavalt Loode-Euroopaga, seevastu Ida-Euroopas, sealhulgas Venemaal, aga ka Soomes ning Aasias, on hanedega seotud probleeme vähe uuritud.

Hinnates põllukultuuride ja looduslike taimekoosluste koostist, võib olla veendunud, et põldudel peatuvad haned just sealse rikkaliku toidu pärast – põllult saab oluliselt kiiremini rändeks vajalikke toitaineid kui looduslikult või poollooduslikult rohumaalt. Kuid hanede põllukülastusi mõjutavad ka ööbimiskoha lähedus (reeglina on selleks sobiliku suurusega veekogu), vaba vee lähedus (taimse toidu kiireks seedimiseks vajavad linnud vett), põllu suurus, häirimine (looduslikud kiskjad või inimene), toidurohkus ja lumikate.

Kuid mida näitavad senised hanede häirimise uuringud ning kas lindude põldudelt peletamisest tõuseb põllumehele tulu? Just saamata jääv rahaline tulu, mitte aga näiteks söödud taimede hulk, on oluline mõõt, mis määrab konflikti määra. Näiteks võib uuringute põhjal väita, et noorte taimede tallamine hanede poolt või hanede väljaheited põldudel olulist majanduslikku kahju kaasa ei too, seevastu taimede söömine võib üksikuid põlde kahjustada. Just viimati nimetatud puhul on konflikt kerge tekkima ja võimenduma.

Hanekahjude täpne hindamine on äärmiselt keerukas, nõudes palju aega ja raha, kuna lisaks hanedele tuleb hinnata ka mitmeid teisi põlde kahjustada võivaid keskkonnategureid – näiteks ei ole pädev nurjunud saagis hanede süüdistamine juhul, kui taimede kasvuperiood oli ebasoodne näiteks ränga põua, üleujutuse või kahjurite rünnaku tõttu. Kuigi usaldusväärseks kahjude hindamiseks on vajalikud uuringud paljudel põldudel, soovitatavalt koostöös teiste lindude rändeteele jäävate riikidega ja mitme hooaja vältel, võib seniste teadmiste põhjal öelda, et kevadrändel olevad haned põhjustavad suuremat kahju pigem kultuurrohumaadel kui teraviljapõldudel.

Seni levinuimad meetmed konfliktsete olukordade lahendamiseks on olnud populatsiooni ohjamine sügisese linnujahiga, samuti lindude hirmutamine põllult, alternatiivsete toitumisalade pakkumine, põllumeestele kahjude kompenseerimine ning koostöö mitmete huvigruppide vahel. Väga üksikutel juhtudel, näiteks lumehanede (Chen caerulescens) puhul Põhja-Ameerikas, on praktiseeritud ka kevadjahti; harva on häiritud lindude pesitsust.

Ülevaate autorid nendivad, et kuigi teatud puhkudel on hanede põhjustatud probleemid ilmsed, ei ole need suurel skaalal erinevate teiste muutuste taustal üheselt määratavad – tihti on hanekahjude puudumist maaomanikul raske uskuda, kuna isiklikud emotsionaalsed argumendid kaaluvad üles faktid ja tähelepanuta jäävad teised keskkonnatingimused. Mittetäituvad ootused on sageli ka põhjuseks, mis pärsib põllumeeste ja teadlaste koostööd. Teadlaste-põllumeste koostööle ja hanedega seotud uuringute planeerimisele aitab kaasa kõikide huvigruppide (poliitikute, põllumeeste, teadlaste, kohaliku kogukonna) kohene kaasamine ja põhjalik selgitustöö uuringute läbiviimise vajalikkusest ja meetoditest.