:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/01/25/11741897t1h55e0.jpg)
Tallinna varaseima ajaloo uurimine on alati olnud mõjutatud valitsevatest ideoloogiatest. Arheoloog Erki Russow kirjeldab, kuidas ainsad teaduslikul eesmärgil tehtud väljakaevamised omal ajal Nõukogude ideoloogia vankri ette rakendati.
Tallinn 800: potikillud poliitika teenistuses. Kuidas üks väärtõlgendus mõjutas linnaajaloo uurimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimus Tallinna vanusest ja päritolust on tähelepanu pälvinud ammustest aegadest. Nii võib üheks esimeseks sellekohaseks maininguks pidada Saksa haritlase Adam Oleariuse «Uues Pärsia reisikirjas» (1647) ilmunud sedastust, et linna asutas Taani kuningas Valdemar II 1230. aastal. Kuigi sarnaseid nendinguid leiame ka järgnevate aastasadade kirjatöödest, hakati linnatekke problemaatikat teaduslikult käsitlema siiski alles 20. sajandi esimestel kümnenditel.
Tänaseks on oma sõna selles osas öelnud paljude erialade esindajad ajaloolastest, arhitektidest ning arheoloogidest filoloogide ja geograafideni. Sageli mõjutas neid arvamusi avaldamisaja poliitiline keskkond, mis ajendas uurijaid vahel tahmatult, vahel pealesunnitult eelistama mõnda teooriat teistele. Nii seostas baltisaksa arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann 1911. aastal Tallinna linna algust saksa kaupmeestega, kes rajasid 13. sajandil esimese asula Niguliste kiriku ümbrusesse, ignoreerides sealjuures võimalust, et hilisema keskuse ala võis juba enne asustatud olla.
Seevastu juba mõne aasta pärast (1920) viitas äsja iseseisvunud Eesti ajakirjanik ja harrastusajaloolane Hinrik Prants võimalusele, et Tallinna alal elasid eestlased juba aegade algusest. Nende kahe põhiteesi osas – kas Tallinna linna algust lugeda muinasasustusest või kolonistidest – on hilisematel aastakümnetel käinud erineva intensiivsusega poleemika, päädides nii mõnelgi korral tõsiteaduse jaoks liiga lennukate järeldustega.
Vähemalt ühel puhul sattusid sellelaadses vaidluses rambivalgusse pealtnäha ilmetud asjad ehk peotäis Raekoja platsilt leitud potikilde. Suuresti just tänu neile ehitati 1950. aastatel üles väide Tallinnast kui tähtsast 11.–12. sajandi linnatüüpi asulast, mis oli vennalikes sidemetes vene hõimudega. Tsiteerides kaevamisi juhatanud arheoloogi Osvald Saadret: «Edasi näitab leidude analüüs, et need on enamikus tüüpilised Eestis leiduvad esemed, seega valmistatud ja tarvitatud kohalike elanike, eestlaste poolt. Keraamika suur sarnasus vastavale vene keraamikale ja nende vormide järgimine kinnitab veel kord tihedate ja sõbralike suhete olemasolu mõlema rahva vahel.»[i]
Selle osunduse puhul tuleb silmas pidada toonast poliitilist olustikku, kus hiljuti taasokupeeritud Eesti Nõukogude Liiduga sidumiseks vajati muu hulgas ka kaugemasse minevikku ulatuvat ühisosa. Pingutused selle leidmiseks algasid juba 1940. aastate lõpul Leningradis toimunud ajaloolaste-arheoloogide konverentsil ning said veelgi tuult tiibadesse Tallinna endise linnaarhivaari Paul Johanseni 1951. aastal ilmunud raamatu[ii] tõttu.
Nimelt seostas Johansen linna alguse 12. sajandil rajatud Skandinaavia kaupmeeste hooajalise kaubahooviga. See oli piltlikult öeldes viimane tilk karikas ning järgmisel kahel aastal toimusid Tallinnas lääne teadlaste kui imperialistide käsilaste väidete ümberlükkamiseks seni ainsad teaduslikel põhjustel korraldatud arheoloogilised välitööd: 1952. aastal Toompeal ning juunist augustini 1953 Raekoja platsi idaküljel.
/nginx/o/2019/01/25/11741897t1h55e0.jpg)
4. juunil 1953 Eesti-poolse juhataja, arheoloog Osvald Saadre käe all alanud uurimistööd võeti ette suurejooneliselt. Umbes 500 m2 suuruse ala kaevamistel osales parimatel päevadel sadakond töölist ning õhtuti ja nädalavahetusel oli linnarahval võimalik tutvuda uuringute käiguga. Saadre tutvustas tehtut regulaarselt ka ajakirjanduses.
20. juunil saabus Moskvast kaevamisi juhtima NSV Liidu Teaduste Akadeemia Materiaalse Kultuuri Ajaloo Instituudi teaduslik töötaja Susanna Tarakanova, kes oli kaheaastase teadusprojekti vahetu teaduslik vastutaja.
/nginx/o/2019/01/25/11741904t1h4f32.jpg)
Tema kirjutas kokku ka teadustöö tulemused – 1952. aasta kaevamiste aruande ning kahasse Saadrega mõlemast kaevamisest avaldatud ülevaateartikli, mis jäigi toona ainsaks Raekoja platsi välitööde kokkuvõtteks, sest teadmata põhjustel uuringute aruannet ei koostatud.[iii]
Tagasivaates on raske hinnata, kuivõrd sirgjooneliselt kavatseti püstitatud eesmärki täita ehk leida ainelisi tõendeid linna kujunemise kohta enne Skandinaavia ja saksa kaupmeeste tulekut. Võimalik, et tööd toimusid siiras usus ning teaduslikult erapooletult, lastes esemetel ja kultuurkihil enda eest kõnelda. Sellise oletuse seab kahtluse alla aga kiirus, millega lõppjäreldusteni jõuti.
Juba 15. juulil 1953, s.t kolm-neli nädalat enne kaevamiste lõppu, esines Tarakanova ENSV TA Ajaloo Instituudi Teaduslikus Nõukogus ülevaatega saadud tulemustest, kus tõi välja keraamika ühisosa Pihkva savinõudega ning dateeris vanimad leiud 9.–10. sajandisse. Muinasaega paigutati ka mõned avastatud puitehitiste jäänused, mida tõlgendati poodidena, kus tegeldi jalatsite valmistamise ja parandamisega.
Järgmisel päeval pärast ettekannet sõitis Tarakanova tagasi Moskvasse, jättes kaevamiste lõpetamise Saadre õlule. Edasist võib juba võtta otste kokkutõmbamisena ning tulemuste formuleerimisena pressis ja teaduskirjanduses. Muuseas esitati esimene teadusartikkel avaldamiseks juba juuli lõpus 1953 ning selle sisu resümeerib arvatavasti Tarakanova ettekande põhilisi järeldusi.[iv]
Tarakanova väidetel ei oleks põhjust pikemalt peatuda, kui need ei mõjutanuks järgnevatel aastatel ja aastakümnetel Tallinna vanima kujunemise kontseptsiooni. Osalt on see isegi mõistetav, sest kulus paar-kolmkümmend aastat, enne kui Tallinna vanalinna arheoloogilise uurimisega tõsisemalt alustati – seni tuligi piirduda sisuliselt ainsa teadusliku hinnanguga. Järgnevatel aastatel viidati Raekoja platsi kaevamiste tulemustele suhteliselt vähese allikakriitikaga mitmes üldkäsitluses ja alles 1970. aastate esimesel poolel seadsid arheoloogid Tarakanova esitatud väited kahtluse alla. Kuid idee Raekoja platsist kui muinasaja lõpu kaupmeeste-käsitööliste asula keskusest jäi elama ka edaspidi.
Ilmselt kõige aktiivsemalt kasutas seda ära Tallinna linnageneesi teenekas uurija, arhitekt Rein Zobel. Tema kirjatöid lehitsedes torkab silma, kuidas aja jooksul muutub algul (1980) teatava ebalusega esitatud oletus Raekoja platsist kui asula tuumikust hiljem (2009) pigem veendumuseks, et Valdemar II 1219. aasta ristiretke eelse Tallinna turu- ja asulakoht asus just siin, mistõttu pidid kolonistid keskaegse kaubalinna ehituseks otsima vaba ehituspinda mujalt.
Kokkuvõttes võib ju Zobelile ette heita uuemate arheoloogiliste allikate ja seisukohtade ülimalt kasinat lõimimist oma töödesse, kuid teisest küljest tuleb arvestada, et 1953. aasta Raekoja platsi arheoloogiliste kaevamiste tõsisema ümberhindamiseni jõuti alles 2003. aastal ehk pool sajandit pärast välitöid[v] ning tegelikult seisab vanima asustusloolise ainese kompleksne analüüs (s.t esemeleiud, struktuurid, kultuurkiht) alles ees.
/nginx/o/2019/01/25/11741889t1hd8e2.jpg)
Ent mida siis arvata nendest potikildudest, mis pea 70 aastat tagasi osutusid linna vanuse määramisel sedavõrd oluliseks tõendusmaterjaliks? Tõepoolest leidub Raekoja platsi segatud pinnasest kogutud leidude seas slaavi keraamikat, millel on ühisosa 12.–13. sajandi Loode-Vene keraamikaga, kuid mitte mingil juhul varasemaga. Teiselt poolt aga valmistasid samasuguseid savinõusid ka Läänemere lõunarannikul elanud lääneslaavlased ning päris mitmel juhul leiame lähimad vasted meie nõukatkeile just Ees-Pommeri ja Pommeri rannikulinnade 13. sajandi leidude seast. Kindlasti ei ole meil põhjust kõnelda ka muinasaja käsitööpoodidest Raekoja platsil, sest leitud nahkesemed esindavad keskaegse linna tüüpilist ainelist kultuuri. Kuid üksikud nn kontaktiperioodi leiud jätavad muidugi võimaluse, et tulevikus hindab keegi 1953. aasta kaevamistulemuste uusinterpretatsiooni omakorda ümber – nagu seda teaduses ikka ette tuleb.
Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.
[i] Osvald Saadre, Arheoloogilistelt kaevamistöödelt Tallinnas. Rahva Hääl nr 157 (3198), 5. juuli 1953.
[ii] Paul Johansen, Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland. Stockholm, 1951.
[iii] Susanna Tarakanova, Osvald Saadre, Tallinnas 1952.–1953. aastail teostatud arheoloogiliste kaevamiste tulemusi. – Harri Moora, Lembit Jaanits (toim.), Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik, I. Tallinn, 11–45.
[iv] Harri Moora, Tallinna tekkimisest ja vanusest. – Eesti NSV TA Toimetised, II kd., nr 2. Tallinn 1953, 167–175.
[v]Jaak Mäll, Erki Russow, Kuidas otsiti Kalevipoja parteipiletit. 50 aastat arheoloogilistest kaevamistest Raekoja platsil Tallinnas. – Valter Lang, Ülle Tamla (toim.), Arheoloogiga Läänemeremaades. Uurimusi Jüri Seliranna auks. Muinasaja Teadus, 13. Tallinn – Tartu, 173–200.