:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2019/01/23/11734660t1hc889.jpg)
Ligi 290 miljonit aastat tagasi hakkas Maad tabavate kosmosekivide hulk teadmata põhjustel järsult kasvama ning on tänaseks pea kolmekordistunud.
Uuring: Maad tabavate meteoriitide hulk on geoloogilises lähiminevikus kolmekordistunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie koduplaneedil on teada mitmeid meteoriidikraatreid. Neist kuulsaim on tõenäoselt Mehhiko Yukatani poolsaare lähistel merepõhjas asuv Chicxulubi kraater, mille Maale langemisega kaasnes ka dinosauruste välja suremine. Samas on suurem osa teadaolevatest kraatritest pigem uued, seda muidugi geoloogilises ajaskaalas.
Kui seni on vanemate kraatrite vähesust põhjendatud geoloogilise aja mõjudega – sadade miljonite aastatega on looduslikud protsessid kraatrikohad kas ära lihvinud, maapõue neelanud või setetega katnud –, siis värskes teadusuuringus näitavad USA teadlased hoopis muud võimalust. Nimelt kirjutavad Boulderis asuva Southwest Research Institute’i teadlased eesotsas William F. Bottkega juhtivas teadusajakirjas Science, et ürgsetel aegadel võiski meteoriitide taevast langemist esineda oluliselt vähem.
«290 miljonist aastast vanemate ja 650 miljonist aastast nooremate kraatrite suhteline vähesus ei ole tingitud mitte kraatrite hävimisest, vaid sellest, et tollal oligi meteoriidilöökide sagedus oluliselt väiksem,» ütles Toronto Ülikooli maateaduste teadur Rebecca Ghent.
Vastavalt teadlaste arvutusele algas ligikaudu 290 miljonit aastat tagasi ootamatu meteoriiditabamuste sagenemine ning tänapäeval tabab Maad ja ka Kuud aastas keskmiselt kolm korda rohkem kosmosekive kui tollal. Muutuse põhjuse osas ei ole aga ühtegi head oletust.
Maal toimunud erosiooni tõttu on meteoriidilöökide sageduse hindamine küllaltki keeruline. Seetõttu pöörasidki uuringu autorid pilgu hoopis Kuule, mille meteoriidilöökide sagedus on sarnane, kuid geoloogiline aktiivsus oluliselt väiksem. Jälgiti Kuud uuriva NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) kiirgusmõõtmise andmeid, mille põhjal oli juba võimalik tuletada ka orbiidilt nähtavate kraatrite vanused. Kuult ja Maalt saadud mõõtmistulemuse kõrvutamine näitas, et meteoriidilöökide sagedused on tõepoolest olnud samad ja see võimaldas juba teha järeldusi üldiste trendide kohta.
«Vastus Maa ürgsele madalale meteoriidilöökide sagedusele vahtis meile kogu see aeg näkku,» tõdes Bottke.
Miks meteoriite järsku rohkem taevast sadama hakkas, ei ole praegu teada. Oletatakse, et tegemist võis olla mõne meie lähikonnas toimunud kosmilise kokkupõrke mõjuga, mis paiskas ümbruskonda suures koguses väiksemamõõdulist kosmilist materjali, kuid see on veel vaid oletus.