Vahemikus 2003-2013 on Gröönimaa jää sulamine NASA satelliidi Grace andmetel enam kui neljakordselt kiirenenud.
Gröönimaa rekordkiire sulamine üllatas teadlasi
Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes avaldatud uuringu käigus jälgisid Ohio Osariigi Ülikooli teadlased muutusi peamiselt Gröönimaa kagu- ja loodeosas, kus jõuab liustike mõjul merre pidevalt suures koguses jääd. Kõige kiirem jääkadu ilmnes üllataval kombel aga hoopis edela-Gröönimaal, kus sedalaadi suuri liustikke ei asugi.
«Sedavõrd kiire jääkadu ei saa olla tingitud liustikest, kuna neid ei ole seal kuigi palju,» ütles uuringut juhtinud maateaduste professor Michael Bevis BBC uudistele.
Teadlased seostavad jääsula kiirenemist nn Põhja-Atlandi võnkumisega, mille käigus vahetub õhurõhk Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi vahel erinevatel aastatel. Selle võnkumise nn «negatiivne» faas toob endaga kaasa vihmase ja mägedes lumetormidega talve Vahemere ääres ning külma ja karmi talve Põhja-Euroopas. Lisaks väheneb ka Gröönimaal lumesadu. Positiivse faasiga kaasneb aga vihmane ja pehme talv Põhja-Euroopas ja põua Vahemere ääres.
Vastavalt Bevise ja kolleegide teooriale peabki praegu ilmsiks tulnud jääsulamine olema tingitud kliimamuutuste ja Põhja-Atlandi võnkumise negatiivse faasi koosmõjust.
«Võnkumisi on muidugi kogu aeg toimunud, kuid nüüd on atmosfäär lihtsalt üldiselt soojem. Võnkumise tekitatud mööduv soojafaas võimendab üldist globaalse soojenemise trendi,» ütles Bevis.
Kui uuringu tulemused paika peavad, siis tähendab see, et võnke soosivate tingimuste korral võib edela-Gröönimaast kujuneda kliimamuutuste osas ootamatu riskipiirkond.
Uuritud ajavahemiku (2003-2013) lõpus märkasid teadlased ka 12 kuni 18 kuu pikkust perioodi, kus sulamine näis aeglustuvat, kuid kuna Grace kosmoseaparaat lõpetas tegevuse 2016. aastal, mil saadavad andmed hakkasid just huvitavaks minema, ei saa piirkonna kliima edasise arengu kohta praegu kuigi põhjapanevaid järeldusi teha.