/nginx/o/2019/01/21/11730705t1hfcb9.jpg)
Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint võttis appi lameda ja kerakujulise maa teooriate vastuolu, et selgitada kaht meie emakeele teadusliku uurimise ajaloos esitatud teineteist välistavat põhimudelit.
Keeleteadlane selgitas häälikuvälte teooriat lapiku maa teooria abil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks neist on kõigile tuntud – Mati Hindi hinnangul aga vale – häälikuvälte teooria, mille kohaselt on erinevalt teistest keeltest kõigil eesti keele häälikutel kolm pikkusastet, mis võivad eristada tähendusi. Teine on aga silbiprosoodia, silbivälte teooria, mis ligi saja-aastase vahe järel on taas muutunud üldtunnustatuks, kirjutab ERR Novaator.
Tänapäevases teoorias ei saa aga nendel terminitel Hindi väitel olla kolmikvastanduslikku sisu, nagu häälikuvälte teoorias. «Eesti ortograafia nn põhireeglid on nagu maailmapildi esitamine lameda Maa teoorias, et siis keeruliste teisendustega jõuda Eduard Ahrensi loodud eesti keele ortograafiani, kerakujulise Maa pildini,» lausus esimesena Tallinna Ülikooli auliikmeks valitud Mati Hint.