Tallinn 800: kas see viskeodaots võib olla jälg muinaseestlaste Lyndanise kantsist? (1)
/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
19. jaanuar 2019, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1995. aastal Kohtu tänava väljakaevamistel avastatud viskeodaots võib pärineda juba 1219. aastast, mil taanlased kuningas Valdemar II juhtimisel linna piirasid, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Mõni aasta pärast Taani kuninga Valdemar II 1219. aasta ristiretke Põhja-Eestisse kirjutas kroonik Henrik oma Liivimaa kroonikas: …Selsamal ajal tõusis ka Taani kuningas suure sõjaväega ja temaga koos tuli Lundi kiriku auväärne peapiiskop Andreas ja piiskop Nicolaus ja kolmas piiskop, kuninga kantsler, ja nendega kaasas oli Eestimaa piiskop Theoderic, kes, kunagi Riias pühitsetud, oli Liivimaa kiriku maha jätnud ja hoidis kuninga poole, ja slaavlaste vürst Wizzlaus omadega. Kõik nad maabusid oma sõjaväega Revala maakonnas ja asusid Lyndanisse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama .…[i]
See kirjeldus jätab lugejale palju ruumi mõttelennuks, sest tekstilõigust pole võimalik üheselt välja lugeda, kus see muinaseestlaste kants siis täpsemalt asus. Üldjoontes ollakse pea eranditult ühel meelel, et Henriku mainitud kindlus pidi asuma Toompeal, sest maastikuliselt teist nii soodsat kohta Tallinna lahe kaldal ei leidu. Ent kõik edasine linnuse kohta viimase sajandi jooksul kirjutatu sisaldab rohkem või vähem lennukaid oletusi, millest lähemal vaatlusel ei jää sageli suurt midagi järele. Suure üldistusega võib isegi öelda, et ka kaheksa aastasada pärast Henriku kirjatööd oleme müütilise Lyndanise asukoha osas pea sama targad kui siis, kui sellele tsitaadile esimest korda tähelepanu pöörati. Kuid siiski, hinnates aastakümnetega kokku kogutud topograafilist ja esemelist teavet, joonistub Toompeal välja kitsam ala, kust tasuks linnust ja muud muinasasustust edaspidi otsida – seda muidugi juhul, kui arheoloogidel õnnestub klindisaare kohati kuni 9 m paksuse kultuurkihi alumiste ladestusteni küündida.
Muinaslinnuse asukoha otsimist tasub alustada Toompea omaaegse maastiku analüüsist: tänu Rein Zobeli sihipärasele kaardistamisele[ii] on see tänaseks laias laastus selgeks saanud, ehkki nagu hiljutiste arheoloogiliste uuringute kokkuvõtted[iii] näitavad, tuleb tema andmeid siin ja seal paratamatult täpsustada. Kindel on, et tänase vanalinna kohal kõrguv paekivikõrgendik oli Valdemari saabumise ajal mõnevõrra ebaühtlase maapinnaga, arvatavasti suures osas tuultele valla ning madala taimestikuga. Suurem osa kõrgendikupealsest ulatus toona 46–47 meetrit üle merepinna, langedes märgatavalt alates Rutu tänava joonest, nii et tänase Lossi platsi lõuna- ja lääneküljel oli maapind juba 42–43 meetri tasandil. Kuid pöörates pilgu klindisaare kaguossa Kohtu tänava alguses, näeme, et siin asus mäe tipp ehk umbes 60-meetrise läbimõõduga küngas kõrgusega 48 m üle merepinna. Just siia on Zobel ja ka järgnevad uurijad loogilise tuletuskäiguna paigutanud muinaseestlaste kindluse, pidades idaküljest järsaku ning lõuna- ja lääneküljest kraavi ja paekivimüüri-muldvalliga piiratud ala kaitse seisukohalt ideaalseks lahenduseks.
Tuleb tunnistada, et arheoloogiline tõendusmaterjal muinaseestlaste linnuse paigutamiseks sellesse piirkonda on kasin, sisaldades mõningaid infokilde, mida saab vaid väga suure kujutlusvõimega seostada esiajalooliste kaitsestruktuuridega.[iv] Nii pole muinaslinnust kaitsnud kraavi olemasolu lõpuni tõestatud, kivimüüri ja muldvalli võimalik olemasolu tugineb ainult teiste Muinas-Eesti kindlustuste uurimistulemustele. Ainsana on kindel, et Kohtu tänava alguses leidub paari koldeaseme ja üksikute palgijuppide näol jälgi 9. sajandi lõpu ja 13. sajandi alguse vahele jäävast asustusest, millel paraku puuduvad otsesed seosed Lyndanise linnusega. Kas see tähendab, et Valdemari hõivatud kantsi asukoha tõsikindel määramine peab jääma ootama tulevasi uurimistöid? Aus vastus oleks: nii ja naa.
Viimase 150 aastaga on Toompealt kogutud enam kui sajal korral arheoloogilist teavet. Selle ajaga on leiukogudesse jõudnud ka arvukalt esemekatkeid, mille põhjalikum käsitelu ootab alles ees. Sellegipoolest saab tõdeda, et Toompea muinasasustuse jäljed ei piirdu ainult Kohtu tänava algusega. Mõningaid nooremast rauaajast pärinevaid asju (ehteid, keraamikat, võtmeid jms) on leitud mujaltki: Kiriku platsilt, Rahukohtu tänavalt, Lossi platsilt jm.
Kui aga leide vaadata meid huvitavast teemast lähtuvalt, siis üksikud muinasaja relvastusega seotud esemed näivad koonduvat just sellesse piirkonda. Neid ei ole iseenesest palju: üks mõõgapideme kaitseraud Pika jala ja Piiskopi tänava nurgalt ning nooleots ja kaks odaotsa Kohtu tn 2–4 kaevanditest (tänapäeva Soome suursaatkonna ala - toim.). Neistki võiks vaid üks ese – noakujulise teraosaga viskodaots – seostuda Valdemari-aegsete sündmustega. Teised pärinevad eelkõige 11.–12. sajandist, kuid välistatud pole veelgi varasem dateering.
Kohtu tn 4 leitud viskeodaots on üsna tüüpiline Läänemere idakalda muinasaja lõpu relvaleid, mida 2011. aasta seisuga teati Eestist enam kui 150 eksemplari.[v] Selle relva kõige suurem kasutuspiirkond näib olevat rannikuala: enim on neid leitud Saaremaalt-Läänemaalt (kokku üle 60) ja Põhja-Eestist, mõnevõrra ka Lõuna-Eestist. Naabermaades kohtab selliseid odaotsi palju vähem: nii Soomest, Loode-Venemaalt, Lätist kui ka Valgevenest teatakse umbkaudu veerandsada otsikut, Leedust pisut üle kümne. Kaugematest piirkondadest pole sarnase kujuga relvi seni leitud.
Arheoloog Jüri Peets ja kunstsepp Jaanus Valt on noakujulise tera ja kisuga viskeodasid analüüsides leidnud, et sellised puidust varrega ning viskepuu abil kuni 60 m kaugusele lennutatud relvad olid populaarsed kaugvõitlusvahendid, seda just 12. sajandi lõpu ja 13. sajandi alguse sõjalistes konfliktides. Viskeodasid on ilmselt kirjeldatud ka Henriku Liivimaa kroonikas, kus neid sadas muinaseestlaste vaenlastele «peale nagu vihma», eelkõige takistamaks vastasel kilbi kasutamist järgnevas lähivõitluses. Osavamatel meestel õnnestus linnuse piiramisel kauge vahemaa tagant selle sõjariistaga isegi kantsis viibijaid tabada.
Niisiis pole lõpuni välistatud, et Kohtu tänavalt leitud viskeodaots jäi maapõue 1219. aasta sõjasündmuste ajal, kuid sama hästi võisid seda relva kasutada saarlased ja nende liitlased Lyndanise linnuse kohale ehitatud taanlaste kindluse piiramisel 1221. või 1223. aastal. Kuigi Virumaal asuva Pada kalmistu leidude näol pärinevad kõige nooremad selle relva eksemplarid 13. sajandi teisest veerandist või keskpaigast, on sedavõrd hiline dateering Toompea kontekstis pigem ebatõenäoline. Sama kehtib ka Roosikrantsi tänavalt leitud samasuguse otsiku kohta – küllap kujutab seegi endast 13. sajandi algupoolel toimunud tapluste tunnistajat. Ja rohkem selliseid relvi Tallinna alalt teada polegi.
Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.
[i] Tsitaat Henriku Liivimaa kroonika XXIII peatüki, 2. lõigust. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn, 1982.
[ii] Toompea topograafilise situatsiooni kohta vt Rein Zobel, Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil. Tallinn, 2009.
[iii] Näiteks osutavad viimase paari-kolme aasta välitööd, et Zobeli kirjeldatud muinas- ja keskaegne paekivikarjäär tänase toomkiriku ümbruskonnas oli sügavam ja ulatus kaugemale. Vt Monika Reppo, Toompea limestone quarry excavations and surveys on Toom-Kooli Street, Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2017. Tallinn, 2018, 153–164.
[iv] Ülevaatlikult Toompea arheoloogilise uurimise ja muinaslinnuse tuvastamise probleemide kohta vt Jaan Tamm, Toompea arheoloogilisest uurimisest. – Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks. Tallinn, Tartu, 2004, 377–394.
[v] Vt Jüri Peets, Jaanus Valt, Ühest rauaaja lõpu relvast Saaremaal, Mandri-Eestis ja naaberpiirkondades. – Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2009–2010. Kuressaare, 2011, 3–29.