/nginx/o/2019/01/17/11722368t1h276e.jpg)
Magnetvälja jõujooned, mille järgi inimene on tuhatkond aastat maailmas orienteerunud, näivad teadmata põhjustel ootamatu kiirusega asukohta muutvat, mõjutades juba ka navigatsioonisüsteeme.
/nginx/o/2019/01/17/11722369t1h5f0d.jpg)
Teadlased on navigatsiooniprobleemile küll lahenduse leidnud, kuid selle käikulaskmine seisab nüüd Ameerika Ühendriikide valitsuse tööseisaku taga.
Erinevalt levinud arvamusest ei ole meie planeedi magnetväli kaugeltki meridiaanide moodi sirgete põhja-lõuna suunaliste joonte kogum, vaid moodustab sellest oluliselt keerukama aegamööda muutuva süsteemi, millele pole võõrad ei kohalikud anomaaliad ega ka kohati esinevad järsud muutused. Anomaaliate ja ebaühtlaste joonte vahel orienteerumiseks kasutavad nii riigid kui ka navigatsioonisüsteemid Ühendriikide Geofüüsika Andmekeskuse hallatavat magnetvälja mudelit.
Tegu on ülemaailmse üldistava viie aasta prognoosiga selle kohta, milliseks magnetväli eelseisva viie aasta jooksul kujuneda võib. Viimane selline mudel anti välja aastal 2015 ja oleks pidanud kehtima 2020. aastani, kuid möödunud aasta jooksul ilmsiks tulnud magnetvälja veider käitumine on pannud geomagnetismi uurivad teadlased kiiresti uut mudelit looma.
Nimelt näib seireandmetest, et Maa magnetiline põhjapoolus on viimaste aastakümnete jooksul aina kiiremini nihkunud. Kui veel 1990. aastatel nihkus see aastaga ligi 15 kilomeetrit, siis praeguseks on tempo tõusnud juba 55 kilomeetrini aastas üle Põhja-Jäämere suunaga Põhja-Kanadast Siberisse. Möödunud aasta alguseks lähenes mudeli ennustusvõime ja seega ka navigatsioonisüsteemides tekkiv viga juba kriitilise piirini.
Möödunud aasta alguseks lähenes mudeli ennustusvõime ja seega ka navigatsioonisüsteemides tekkiv viga juba kriitilise piirini.
«Oleme seni osanud magnetvälja muutusi eelseisvaks viieks aastaks ette ennustada, aga nüüd on selle muutumine mingil põhjusel kiirenenud ja seetõttu ei saa me enam nii pikka prognoosi teha. Tegemist on täiesti uue olukorraga, mistõttu on välja täpsustamiseks vaja vahepealset mudelit,» selgitas olukorda Tartu Ülikooli geofüüsika vanemteadur Jüri Plado.
Vahepealse prognoosi välja töötamiseks sisestasidki Boulderi Colorado Ülikooli geomagnetismi uurija Arnaud Chulliat ja tema kolleegid mudelisse andmed viimase kolme aasta kohta. Tulemusena saadud prognoos peaks kehtima vähemalt aastani 2020, mil luuakse juba uus viie aasta mudel. Korrigeeritud mudeli vastuvõtmine on takerdunud Ameerika Ühendriikides jätkuva valitsuse tööseisaku taha, millele lähiajal lõppu ei paista. Hetkel on vahemudeli vastuvõtmine lükatud edasi 30. jaanuarini.
«Viga suureneb pidevalt,» tõdes Chulliat ajakirjale Nature antud intervjuus. Kuigi muutuse täpne põhjus on teadlaste kinnitusel teadmata, on see Plado hinnangul suurepärane võimalus Maa sisemuses toimuvate protsesside tundma õppimiseks. «Õigupoolest polegi meil muid võimalusi Maa tuumas toimuvate protsesside uurimiseks kui magnetväli ja selle muutused,» tunnistas Plado.
Kuigi paljud meist mäletavad kooliajast, et Maal on kaks magnetpoolust, mille vahel jõujooned üsna sirgelt kulgevad, on magnetvälja tegelik kuju tunduvalt keerukam. Plado selgitas, et üleilmne magnetväli pärineb Maa sügavuses asuvast ja peamiselt vedelatest metallidest koosnevast välistuumast.
«Kuna välistuum koosneb ennekõike rauast ja niklist, juhib ta väga hästi voolu. Kuna ta on vedel, siis on aines võimeline ka liikuma. Laengute liikumisega kaasneb magnetväli, mille tugevus ja suund muutub ja võib tänu allika liikuvusele suhteliselt kiiresti muutuda,» selgitas Plado magnetvälja nihke põhjuseid.
Lisaks globaalsele väljale esineb muidki magnetvälja mõjutavaid allikaid, nagu näiteks päikesetormid või geoloogilised rauarikkad kehad. Kõik koos mõjutavad omakorda välja jõujoonte kulgemist.
Magnetpooluste kiiret liikumist on seostatud võimaliku pooluste pöördumisega, mida on Maa ajaloos sadu kordi toimunud. Meedias on viimastel aastatel hoiatatud eelseisva katastroofilise pooluste pöördumise eest. Nagu ütles Plado, ei tasu selle pärast siiski muretseda – tavaliselt võtab magnetpooluste pöördumine aega ligikaudu 10 000 aastat.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)