Doktoritöö näitas, kuidas väliseestlased lastesse eestlust kasvatasid ja omavahel rivaalitsesid

Näide külma sõja aegsetest välis-eesti karikatuuridest ajakirjas Vaba Eesti Sõna 20. ja 27. augustil. Viikingiteks kutsuti neid pagulasi, kes seilasid aastatel 1945-1951 Ameerikasse ametliku loa, viisade ja sageli ka isikuttõendavate dokumentideta. Foto: Kuvatõmmis doktoritööst

Maarja Merivoo-Parro doktoritöö näitab, millised olid pagulaseestlaste katsumused lastele kauge ja võõra kodumaa armastuse õpetamisel.

Täna kaitseb Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Maarja Merivoo-Parro doktoritööd, milles uuris väliseesti mentaliteedi ajalugu ja erinevaid eestluse kehastustusi teise maailmasõja järgses USAs. Doktoritöös on luubi all pehmed teemad nagu huumor, muusika, haridus, rekreatsioon ja akadeemiline mobiilsus. 

Merivoo-Parro kasutas nii arhiiviallikaid kui suulise ajaloo meetodit tõlgendamaks eestlaste tegevusi laiemas Ameerika diasporaa-ühiskonna kontekstis, et panna need dialoogi nii välisbalti kui teiste rahvaste kogemusega ja teemat laiemalt käsitleda.

Suur hulk doktoritöö keskmes olevaid inimesi veetis osa või kogu oma lapsepõlve ja kujunemise aastatest paguluses ning kuuluvad seega pagulaskonna teise põlvkonda. Neil polnud erinevalt täiskasvanuna migreerunutest Eestist isiklikke mälestusi ehk kodumaa oli nende jaoks eelkõige kujutletav nähe.

Maarja Merivoo-Parro doktoritööst tuleb välja, et otsese kodumaa-kogemuse puuduse kompenseerimiseks asus välis-eestlaste kogukond hoolsalt punuma suuremaid ja väiksemaid narratiive, mida anti edasi koolides antava formaalse, lisategevusena esitatava mitteformaalse ja konkreetse programmita informaalse haridustegevuse ja rekreatsiooni kaudu.

«Ilmnes, et kokkupuude võitlusliku diasporaaga polnud paguluses võrsunud põlvkonna jaoks ainukene päästik oma juurte otsimise alustamisel. Nimelt toimusid nende küpsemise aegu kogu Ameerika ühiskonda haaranud laiemad protsessid, asendamaks senine ühekülgne nn rahvuste sulatusahju retoorika uue vastu, mis tunnistaks rahvastiku etniliste identiteetide mosaiigi rikkalikkust,» selgitab Merivoo-Parro.

Juba enne teise maailmasõja pagulaste saabumist oli Ameerika Ühendriikides olemas mitu eestlaste kogukonda. Merivoo-Parro doktoritööst selgub veel, et kui rahumeelsete ja apoliitiliste nn vanaeestlastega suutsid värsked pagulased edukalt suhestuda ja konkurentsi tingimustes end ka kehtestada, siis 1905. aasta revolutsioonikatse ja 1924. aasta riigipöördekatse tagajärgede eest pagenud vasakpoolselt meelestatud eestlasi adusid nad endi vastanditena.

Koostööd ei üritatud teha ning uued pagulased mitte ainult ei teisestanud neid, vaid nad said omaette retoorilise kategooria − mitte lihtsalt kultuuriline teine, vaid suisa mitte-teine. Vasakpoolsete varjamatult kommunistlik maailmavaade ja sellest kantud tegevused tundusid pagulastele sedavõrd negatiivsed ja ohtlikud, et nad jäeti nii avalikust kui privaatsest diskursusest suuresti välja ja toimus omapärane sundunustamine.

USA ei olnud ainukene riik, mis teise maailmasõja järel kodumaalt põgenenud eestlasi võõrustas. Arvestatavad kogukonnad tekkisid ka näiteks Rootsi, Kanadasse ja Ühendkuningriiki. Kõigi asukohamaade eestlaskondadel olid unikaalsed vaated, traumad ja püüdlused, mis olid omavahel pingeseisundis.

Maarja Merivoo-Parro väitekiri kannab pealkirja «Pursuing Estonianness in Cold War U.S.A.: Education, Recreation, Humor and Overlapping Diasporic Conditions» («Eestluse edendamine külma sõja aegses USAs: haridus, rekreatsioon, huumor ja kattuvad diasporaa-seisundid»).

Doktoritöö juhendajad on TLÜ vanemteadur Aivar Jürgenson ning professor Karsten Brüggemann.

Oponendid on Kaja Kumer-Haukanõmm ning Washingtoni Ülikooli professor Guntis Šmidchens.