Eesti teadlaste ürgkliima uuringud täpsustavad rahvusvahelisi kliimamudeleid

Pilt on illustreeriv. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paleoökoloogi, Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi professori Siim Veski juhitud pärastjääaja geoloogia uurimisrühmal on kohe lõppemas mahukas uurimisprojekt «Pärastjääaja paleoökoloogia ja -kliima Balti regioonis».

Selle 2012. aastal alanud projektiga saavad ökoloogid ja paleoökoloogid ulatada abikäe läbi mineviku ka tänastele meteoroloogidele. Kui ökoloogid uurivad maad mõjutanud nähtusi umbes 100 aastat tagasi, siis paleoökoloogid lähevad oma uurimises märksa kaugemale, nii 15 000 aasta tagusesse aega.

Projekti põhiliseks uurimisallikaks oli 15 000 aasta jooksul ladestunud järvede ja soode setete läbilõiked. Nende settekihtide põhjal, kuhu on kogunenud taimse ja loomse elu jäänuseid, saab rekonstrueerida tuhandete aastate taguse kliima ja selle muutumised ning seega ennustada tekkinud mustri põhjal ka tulevasi muutusi.

«Oma uurimistöö põhieesmärgina nägime Põhja-Euroopa keskkonna ja kliima arengu ja muutumise analüüsi. Kasutatud uuenduslikud, matemaatilistel Bayesi mudelitel põhinevad kliimarekonstrueerimise meetodid võimaldasid siduda kogu olemasoleva geoloogilise ja paleoökoloogilise andmestiku üheks tervikuks, arvestades andmeridade vahelisi ajalis-ruumilisi seoseid,» selgitas professor Siim Veski.

Uurimistöö teeb eriti väärtuslikuks tema interdistsiplinaarsus – lisaks paleoökoloogiale on kaasatud ka arvukalt teisi teaduslikke distsipliine – klimatoloogia, ökoloogia ja arheoloogia.

«Interdistsiplinaarsus on tegelikult kogu paleoökoloogia võtmesõna,» kinnitas Siim Veski.

Geograafiliselt asub Eesti nn intrigeerival klimaatilisel teljel, millest läände jääb ookeaniline Atlandi, itta aga kontinentaalne kliimaareaal. Seega võib siinset piirkonda vaadelda kui omalaadset kliimalaborit või näidisala. Kui 100 aastat tagasi, nn Eesti esimese vabariigi ajal, oli inimasustus suhteliselt ühtlane, siis nõukogude võim tekitas selle ühtluse kadumise (tekkisid sovhoosid-kolhoosid, mis olid omalaadsed tõmbekeskused), samas suurenes oluliselt reostus. Möödunud sajandi lõpus, nn teise vabariigi ajal, saab rääkida küll reostuse kadumisest, aga ka kokkukukkunud tööstusest ja põllumajandusest ning asustuse veelgi suuremast ebaühtlusest kuni valglinnastumiseni ja tänaste üksikute tõmbekeskuseni.

«Need viimase 100 aasta jooksul Eestit poliitilistel põhjustel tabanud drastilised keskkonnamuutused teevad oma paradoksaalsel moel Eesti unistuste uurimisobjektiks igale paleoökoloogile,» lisas professor Veski.

Kliimamuutustest rääkides saab minevikku tagasi vaadates väita, et juba 3500 aastat tagasi muutus inimtegevuse mõju looduskeskkonnale kaalukamaks kui kliima mõju. Selle põhjused on arenev põllumajandus, metsade raadamine jms. Kahjuks on inimtegevusel komme loodust muuta nivelleerides – liigirikkus väheneb ja looduskeskkond muutub järjest ühtlasemaks. Inimtegevus on suurendanud kaskede, pajude ja leppade osatähtsust ja vähendanud viljakale mullale iseloomuliku kuuskede arvukust.

Ajalugu kinnitab, et praegu toimuvaid kiireid kliimamuutusi on minevikus ka varem esinenud – paleoökoloogid üritavad seega minevikuga paralleele tõmmates vaadata tulevikku. Üheks konkreetseks väljundiks on pärastjääaja geoloogia uurimisrühma tegevus rahvusvaheliste kliimamudelite valideerimisel.

Professor Veski sõnul saab väita, et globaalsed kliimamudelid lähevad järjest täpsemaks.

«Meie käsutuses oleva andmestikuga minevikus toimunud muutusi analüüsides saame tänasel päeval paremini aru, miks midagi toimunud on ja kas midagi analoogset võib meid oodata ka tulevikus. Eriti oluline on see nüüd, kus kliimamuutuse kiirus on saavutanud taseme, mida viimase 12 000 aasta jooksul on olnud vaid korra. Ehk meie kliima läheneb olukorrale, mille kohta puuduvad head lähimineviku analoogid ja seetõttu peavad tulevikku ennustavad mudelid olema «õpetatud» aru saama minevikus toimunud protsessidest ja nende kiirusest.»