Kuidas eesti teadlased Prantsusmaa kriisi tõttu troopikasaarel lõksu jäid

Ekspeditsiooni liikmed väiksemat teeblokaadi läbimas. Foto: Marko Mägi

Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi teadur Marko Mägi meenutab, kuidas eesti teadlased Prantsusmaal möllava mässulaine kiuste troopikasaarel teadusekspeditsiooni korraldasid.

Maateaduste ja ökoloogia doktorikooli tänavuaastane teadusekspeditsioon viis Eesti ülikoolide doktorandid ja nende juhendajad India ookeanile. Prantsusmaalt alguse saanud kütusehinna protestid levisid ka riigi haldusalasse jäävale Réunioni saarele – nii tuli teadlastel tavapärase troopikalooduse asemel hakkama saada hoopis ettearvamatu inimfaktoriga nagu teesulud, kütuse- ja toidupuudus.

17. novembril suundus India ookeani Réunioni saarele Maateaduste ja Ökoloogia doktorikooli ekspeditsioon, mille eesmärgiks oli võimaldada Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli doktorantidel koguda proove ning teha vaatlusi kodumaisest väga erinevas looduskeskkonnas, et täiendada oma hetkel veel pooleliolevaid doktoritöid ja heita valgust saare looduse seni uurimata nähtustele.

Ekspeditsiooni osalejate seas oli nii ihtüolooge, botaanikuid, mükolooge, entomolooge, ornitolooge, ihtüolooge, geograafe kui ka geolooge. Doktorandid valiti välja individuaalse tööplaani alusel ja kavandatud uuringute detailid kooskõlastati kohalike teadlaste ning Réunioni rahvuspargiga.

Pika lennureisi järel saarele jõudes tuli aga looduses töötamise asemel keskenduda hoopis ootamatute logistikaprobleemide lahendamisele. Nimelt olid Prantsusmaalt alguse saanud protestid eelseisva kütusehinna tõusu vastu levinud ka Réunioni saarele, mis on ametlikult Prantsusmaa ülemereterritoorium. Kohalikud elanikud väljendasid oma pahameelt teede blokkimisega ning see takistas ekspeditsiooni liikumist lennujaamast baaslaagrisse eelnevalt kokkulepitud viisil. Osa tellitud rendiautodest jäid teesulgudesse kinni ning kätte õnnestus saada vaid kolm autot, mida oli 21 doktorandi ja 8 juhendaja jaoks ilmselgelt liiga vähe. Peale pikki otsinguid õnnestus ekspeditsioonil kohalike elanike abiga küüti saada. Kõrvalteid mööda liikudes suudeti teeblokke vältida ja jõuda õhtuks ekspeditsiooni baaslaagrisse saare kagunurgas.

Loodusteaduste doktorandid vihmametsas välitöödel. Foto: Marko Mägi

Rahutused saarel häirisid normaalset tööd ja proovide kogumist suuremal või vähemal määral kogu ekspeditsiooni jooksul. Teesulgude püsimine ei võimaldanud liikuda vajalikesse uurimispiirkondadesse. Kuigi saare pealinnast Saint-Denis'st levisid teated vägivaldsetest kokkupõrgetest protestijate ja kohaliku võimu esindajate vahel, oli saare kagunurgas asuva baaslaagri ümbruses ekspeditsiooni liikmete ja kohalike elanike vaheline suhtlemine sõbralik ja pingevaba. Jalgsi oli võimalik teesulge läbida, kuid see võimaldas liikuda ja proove koguda väga piiratud territooriumil, umbes 15 kilomeetri kaugusel asuva teetõkke taha – see on kaugus, mida on võimalik päevaga mägisel maastikul jalgsi läbida. Muidugi koguti proove ka baaslaagri ümbrusest. Nii läbitigi teesulge iga päev, et jõuda päevase matkatee ulatusse jäävatesse piirkondadesse ning samal ajal uurida tõkkeid mehitavate kohalike tegutsemist ja meelsust.

Ekspeditsiooni käsutuses oleva kolme autoga liiguti baaslaagri lähikonda jäävatesse teadustööks vajalike proovide kogumise piirkondadesse, mis olid liikumiseks avatud. Mõnikord olid autod aga lihtsalt transpordivahendiks lähima teesuluni. Juhusliku auto juht, kes mõned ekspeditsiooni liikmed kahe teetõkke vahel peale võttis, oli saare ühest otsast teise sõitmiseks (ca 100 km) olnud teel juba kaksteist tundi. Võttes arvesse ülipikki ooteaegu, protestijate käitumise ettearvamatust ja kohaliku ülikooli töötajate soovitusi, otsustati ekspeditsiooni autodega tõkkeid mitte läbima hakata ning ekspeditsioon baaslaagris koos hoida. Rahutuste tõttu olid tanklad suletud ning kogu ekspeditsiooni vältel polnud võimalik autosid tankida, seetõttu tuli juhil ja tudengite juhendajatel autode kasutamist kaks nädalat hoolikalt planeerida.

Doktorant Miina Rikka kogub mägijõe sängist samblaproove. Foto: Marko Mägi

«Olukord oli küllalt ebamugav. Välitöödel tuleb üsna tihti ette olukordi, kus ettenägematutel põhjustel ei ole võimalik andmeid koguda, näiteks looduse tujude tõttu. Ka Réunioni võivad tabada troopilised tormid ning siinne tulemägi purskab mitu korda aastas. Irooniliselt oli üheks kaalukausiks Euroopa Liitu kuuluva Réunioni valimisel ekspeditsiooni sihtkohaks lootus vältida asjaajamisest tulenevaid muresid. Piiratud liikumine saarel oli raskus, mis pani proovile doktorantide võime muutunud oludest võtta maksimum. See oskus tuleb välitingimustes tegutsevale teadlasele kasuks. Ekspeditsioonil osalevad doktorandid on tõesti hästi hakkama saanud, sest algseid plaane kohandati vastavalt võimalustele,» sõnas ekspeditsiooni juhtinud Tartu Ülikooli professor Meelis Pärtel.

Vaatamata liikumispiirangutele, limiteeritud kütuse hulgale ning kohaliku poe päev-päevalt tühjenevatele riiulitele, ei kerkinud hetkekski päevakorda ekspeditsiooni enneaegne lõpetamine. Saare suuremates linnades on kehtestatud öine komandanditund, olukorra tegid pingelisemaks nii Prantsuse erijõudude saabumine saarele, mitmete kaupade müügipiirangud kui ka üldine teadmatus teesulgude kestuse osas. Võimalike ebameeldivuste ennetamiseks ja täpsema teabe saamiseks võeti ühendust Eesti konsuliga Prantsusmaal, teavitati Eesti välisministeeriumi ekspeditsiooni saarel viibimisest ning loodi kontakt kohaliku sandarmeeriaga. Ühiselt jälgiti saarel toimuvat ning täideti nii konsuli kui välisministeeriumi poolt antud juhiseid. Doktorantide moraal püsis vaatamata keerulisele olukorrale kõrge. Vaimu ei murdnud isegi päevad, mil tugeva troopilised vihmasajud väljas liikujad täiesti läbi leotasid.

Kuna reisibüroo ja rendifirma ei ole suutnud kahe nädala jooksul korraldada juba Eestis ette makstud autode toimetamist baaslaagri juurde, otsivad ekspeditsiooni juhid selle artikli kirja panemise ajal aktiivselt võimalust tagasisõiduks lennujaama. Ülesanne ei ole kergete killast, eriti võttes arvesse, et teadaannete kohaselt on lennujaama ümbrus eriti tihedalt blokeeritud.

Doktorikooli juhataja ja ekspeditsiooni liige professor Tõnu Meidla meenutab: «Minul ei ole varasemas töös ette tulnud ühtki olukorda, kus liikumist ja töötamist oleksid takistanud rahvarahutused. Üldjuhul on probleemide algpõhjus olnud looduslik, millega on mõnikord liitunud  inimeste suutmatus olukorda mõistlikult hallata, või lihtsalt ressursside nappus.»

Maateaduste ja ökoloogia doktorikooli Réunioni ekspeditsiooni kogemus annab doktorantidele tulevaseks tööks väärtusliku kogemuse: isegi välise abi ja toetuse olemasolu korral tuleb lahendusi praktilistele ja isegi elulistele küsimustele kõigepealt otsida kohapeal, olemasolevate võimaluste ja vahendite piires.

PS! - Selle artikli avaldamise hetkeks on ekspeditsiooni liikmed õnnelikult tagasi Eestis.