Ka loomariigis maksavad immigrandid lõivu teadmatusele

Rasvatihane Foto: Kunnar Rüsülainen / Valgamaalane / Scanpix

Võõras keskkonnas hakkama saamine vähendab ellujäämust ka lindude seas, kirjutab ornitoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Oled nutiseadmeta tundmatus keskkonnas, näiteks võõras linnas. Nälg näpistab, kuid toidupoodi või söögikohta ei leia. Kas hakkad ekslema, lootuses õige koha otsa komistada (õpid oma vigadest) või küsid juhiseid vastutulijalt (sotsiaalne õppimine)?

Sarnases olukorras on võõrasse metsa pesitsema asuvad linnud – kui kohalikud linnud tunnevad iga puud ja parimate toidupalade asukohti, siis sisserändajad peavad need selgeks õppima. Uute elupaikade hõivamine võib parandada toitumisvõimalusi, vähendada isendite- ja liikidevahelist konkurentsi ning tõenäosust paaruda lähisugulastega. Samas kulub uue elukoha hõivamiseks lisaenergiat, oht on jääda silma ka seni tundmatule kiskjale, samuti võib langeda sotsiaalne staatus, kasvada konkurents ja võimalus nakatuda tundmatutesse haigustesse.

Kas sisserändajatel võib olla keskkonnast või isendi enda omadustest tingitud kohanemisraskusi? Norras uuriti rasva- (Parus major) ja sinitihastel (Cyanistes caeruleus) selle eelduse paikapidavust. Kuna 97% uurimisala tihastest pesitses pesakastides, sai rõngastades kergesti kindlaks teha järgneval aastal pesitsema asunute kodumetsa või sisserändaja päritolu.

Pesitsusedukust ja poegade toitmist uurides ilmnes, et kodumetsas sirgunud linnud on sisserändajatest edukamad – näiteks alustasid sisserändajad munemist hiljem ning nende kurnad olid väiksemad kui kohalikel tihastel. Samuti toitsid sisserändajatest sinitihased oma järglasi väiksemate objektide ning oluliselt harvem pruunide röövikutega; rasvatihaste puhul toidupalade suurus ei erinenud, kuid sisserändajate pojad said rohelisi röövikuid oluliselt harvem kui pruune. Rasvatihastest sisserändajate pojad said 4,5 rohelist röövikut tunnis, kohalike pojad aga 9,6. Rohelised röövikud on kõrgeima kvaliteediga toit, kuna need sisaldavad lisaks energiale ka linnu tervise ja sulestiku kollaseks värvumiseks vajalikke karotenoide.

Sinitihaste segapaaride (üks vanematest sisserändaja, teine kohalik) puhul toitis sisserändaja esimesel aastal järglasi paarilisest oluliselt väiksemate objektidega, järgnevatel aastatel see erinevus kadus. See vihjab, et esimesel aastal maksab sisserännanud sinitihane lõivu teadmatusele. Rasvatihase segapaaride toiduobjektide suuruses sarnast erinevust ei ilmnenud, küll aga tõi sisserändaja poegadele vähem rohelisi röövikuid.

Uuringu tulemused näitavad, et sisserändajatel on raskusi kohalike oludega kohanemisel ning oluline roll on sünnijärgsel keskkonnal. See võib olla tingitud geneetilisest pärandist, kuid ka esimestel elunädalatel pärast pesast väljumist vanalindudelt toitu mangudes kohalike olude kohta omandatud kogemustest. Sisserändajail seda võimalust ei ole. Kohalike asurkondade pesitsusedukust uurides on oluline arvestada ka isendite päritolu – isenditevahelised erinevused võivad olla tingitud lapsepõlvest omandatud kogemustest.

Uuring ilmus ajakirjas Animal Behaviour.