Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
/nginx/o/2018/09/09/11403314t1h6228.jpg)
Eesti Maaülikooli teadlaste ja Kotkaklubi kotkauurijate aastatepikkuse töö tulemusena saime teada, et pikki rändeid ette võtvate suur- ja väike-konnakotkaste rändekäitumine on tõenäoliselt geneetiliselt ette määratud. Avastus tehti kahe liigi hübriidide liikumist jälgides.
Postimehega vestlesid oma kotkauuringuist maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli vanemteadur Ülo Väli ning ornitoloog ja looduskaitsja Urmas Sellis, kes avaldasid koos Leedu ja Poola kolleegidega oma töö Briti Kuningliku Seltsi toimetistes. Suur- ja väike-konnakotkas on võrdlemisi sarnase eluviisiga linnud. Kahe liigi peamisi erinevusi võib täheldada pesitsuspaikade valikus ja talvitumises ehk rändeharjumustes.