:format(webp)/nginx/o/2018/08/27/11318661t1h8686.jpg)
Ajaloolased-arheoloogid on olnud ühel meelel, et 19. sajandi keskpaigas kadunuks jäänud legendaarse Franklini polaarekspeditsiooni meeskonnad surid pliimürgitusse. Möödunud nädalal avaldatud uurimus aga heidab sellele teooriale kinda ning kisub vana mõistatuse uuesti päevavalgele.
1845. aastal seilas Sir John Franklini juhtimisel Briti kuningliku mereväe ekspeditsioon arktilistesse vetesse Põhja-Ameerikas, et leida poolmüütilist Loodeväila ehk vaba laevatatavat veeteed Atlandi ookeanist Vaiksesse. Iga viimne kui Franklini ekspeditsiooni mees hukkus ning avastusretk kuulutati läbikukkunuks.
Kahel laeval, HMS Erebus'el ja HMS Terror'il, teenis Suurbritanniast seilates kokku 128 meest. Kolm aastat hiljem, pärast kahte talve ja ühte suve jääs, oli neist elus vaid 105. Ellujäänud proovisid paaniliselt jõuda rannikule, Backi ehk Haningayoki jõeni, kus paatidega sisemaale purjetada ja mõne asustatud paigani jõuda. Ükski mees ei pääsenud tagasi koju, kõik hukkusid tee peal.
/nginx/o/2018/08/27/11318664t1h2499.jpg)
Enne 1846. aastal kinni jäätumist jõudsid kolm meest laevade meeskondadest hukkuda ning nad maeti Beechey saarele. Hiljem, vahetult enne pagemist maismaa poole hukkunute säilmeid on leitud Kuningas Williami saarelt. Tänu hukkumise aegade vahele said Kanada teadlased võrrelda plii hulka erinevate surnute kehades ning jõudsid järeldusele, et kuigi pliid oli surnukehades palju ei saanud see olla surma põhjus. Nimelt oli eri aegadel surnud meeste säilmetes pliid võrdväärselt ja ei olnud ka hiljem surnute meeste luude nooremates kohtades rohkem pliid kui vanemates, järeldavad veebikeskkonnas PLOS One avaldatud teadustöö autorid.
Vähemalt selle teadustöö autorite meelest pidi meeste huku taga olema siiski ka teisi tegureid, mille avastamine jääb nüüd ajaloolaste õlule. Kui see üldsegi võimalikuks osutub. Seni võime me oma uudisihmu rahuldada Ameerika kirjaniku Dan Simmonsi romaaniga «Terror», mis esitab Franklini ekspeditsiooni risti ja viletsust põhjamaisel jääl kerges fantastilises kastmes. Simmonsil on ka meeste huku jaoks välja mõeldud hoopis teistsugune põhjus. Teadustoimetus võib kinnitada, seda raamatut lugedes tuleb ka kolmekümnekraadises juulikuumuses kananahk ihule. Lisaks õpib lugeja nii mõndagi põnevat 19. sajandi meremehe rängast elulaadist.
/nginx/o/2018/08/27/11318672t1h7f40.jpg)
Variana võib ehk veel ära märkida, et needsamad laevad Terror ja Erebus olid mõned aastad enne saatusliku Loodeväila otsimist osa Sir John Rossi avastusretkest Antarktikasse, mille käigus märgati kahte vulkaani, tõestades, et Antarktika on manner, mitte pelk jääväli. Kaks tulemäge Rossi saarel said oma nimed laevade järgi.
Loodeväila läbis emsakordselt lõunanaba vallutaja Roald Amundsen alles 20. sajandi alguses. Tollal olid jääolud ikkagi nii karmid, et sellest tõhusat kaubateed loota ei saanud. Üleilmse soojenemisega on jää Ameerika Arktikas nõnda palju taandunud, et esimese kaubalaevad hakkasid seda teed sõitma 2009. aastal.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)