:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/22/11303799t1h7ff2.jpg)
Gröönimaast põhjas pole inimkond kunagi varem lahtist merevett nähtud, kuid selle aasta sees on muidu suvelgi kinni kaanetanud meri koguni kaks korda jää vahelt läbi murdnud.
Esimest korda seireajaloos: Arktika kõige paksem ja vanem šelfijää on ära sulamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jäävaba mereala tekke põhjuseks on osaliselt üldisem kliimasoojenemine ja piirkonnas sel suvel pikaajaliselt puhunud soojad tuuled, kirjutab Science Alert. Lühiajaliselt võib see hakata ohustama Arktikas elavate hüljeste ja jääkarude populatsioone, pikaajalised mõjud võivad aga olla veelgi laastavamad.
NASA avaldatud satelliidipiltidel augustikuust on näha, kuidas jää Gröönimaa põhjarannikust vaikselt eemaldub. Cambridge’i Ülikooli polaarookeanide füüsika uurimisrühma juhataja Peter Wadhams selgitas The Independentile, et selline areng on märk merejää oodatust väiksemast paksusest – kui varem oli valdav osa Arktika merejääst mitmeaastane, siis nüüd on see kõik juba märkimisväärselt sulanud ja tegemist on vaid ühe talve jääga. Suvised soojad ilmad suudavad selle aga juba lõplikult ära sulatada.
Kui varem peeti seda piirkonda Arktika merejää nn viimaseks kantsiks, siis nähtud arengud panevad teadlasi kogu jääkatte vähenemise dünaamikat ümber hindama.
Seni toiminud kliimatingimustes on kohalikud hoovused kandnud piirkonda kokku sellises koguses jääd, et see on aegamööda kuhjunud paksudeks kihtideks, mida ka tugevamad tuuled naljalt paigast ei liiguta. Käesoleva aasta veebruaris piirkonda tabanud ebatavalised sulailmad ja praegu jääd sulatav soe august on tekitanud olukorra, kus tuul jäämassi minema kannab.
A small animation from @DTUSpace
— Leif Toudal (@elmltp) August 13, 2018
showing our combined #Sentinel1 and #AMSR2 images and our @CMEMS_EU #Sentinel1 1-day ice drift vectors. All from https://t.co/KMsYanQEs4 pic.twitter.com/6ctc0JzgpQ
See on probleem lume ja jää sisse pesa tegevatele jääkarudele, kuna nende jaoks on rannikuäärsed jääkilbid looduslik elukeskkond – ilma jääta ei ole neil enam alasid, kus jahti pidada. Lisaks ohustab mitte kuigi hea ujumisvõimega jääkarusid muidugi ka jääpankadel minema triivimine. Samamoodi toob sulamine kindlasti kaasa probleeme ka teistele kohalikele liikidele, nende seas ka inimesele.
Ometigi ei ole praegu veel saavutatud merejää väikseimat teadaolevat ulatust. See rekord jääb 2012. aasta septembrisse, kuigi käesoleva aasta märtsis oli jääkatte ulatus kõigi aegade teisel madalaimal tasemel.
NASA andmetel väheneb jää ulatus kümne aastaga keskmiselt 13,2 protsenti.