Teadlased tegid kindlaks muistse Egiptuse muumiate balsameerimise «retsepti»

Muumia käsi. Foto: Stephen Buckley/SWNS.com / Scanpix

5500-5700 aastat vana muumia keemiline analüüs näitab esmakordselt, kuidas muistsed egiptlased oma surnuid enne teispoolsusesse saatmist lagunemise vastu ette valmistasid.

Teadusajakirjas Journal of Archaeological Science avaldatud uuringu autoriteks olid Itaalia Egiptuse Muuseumi teadlased, töid juhatas aga Yorki Ülikooli arheoloog Dr Stephen Buckley. Kuigi konkreetsed kasutatud toorained ei ole veel selged, moodustus balsameerimisvedelik laias laastus järgnevast.

• Taimeõli. Tõenäoselt kasutati seesamiõli.
• «Balsami tüüpi» taime- või taimejuure ekstrakt. Võimalik, et kasutati hundinuia.
• Taimne kumm, mis pärines tõenäoselt akaatsiast.
• Kõige olulisemaks koostisosaks oli okaspuu, tõenäoselt männi vaik.

Kõigi komponentide kokku segamisel andis vaik tekkivale segule antibakteriaalsed omadused, mis takistasidki muumiate lagunemist, kirjutab BBC.

Mumifitseerimise «retsepti» otsingud algasid ligi 6000 aastat vanade balsameerimisel kasutatud kangaste ülevaatamisega. Kui varem oli arvatud, et muumiate valmistamise komme sai alguse ligikaudu 2600 aastat eKr, mil algasid kuulsa Cheopsi püramiidi ehitustööd, siis kanga uuringust selgus, et traditsioon on aastatuhandeid vanem.

Balsameerimise üksikasjade lähema uuringu objektiks valiti Torinos asuva muuseumi kogus hoitav muumia. Valik oli oluline, kuna seda konkreetset muumiat ei olnud eelnevalt eksponeerimise ja säilitamise jaoks töödeldud ning seega oli ta keemiliselt rikkumata. Uuringu käigus tehti kindlaks, et balsameerimine pidi toimuma ligi 3600 eKr ning surma hetkel oli mees 20-30-aastane.

Enne balsameerimist viidi surnukehaga läbi aga terve hulk erinevaid protseduure. Muu hulgas eemaldati tema aju ja siseelundid, soolade abil eemaldati kehast vedelikud. Pärast nende protseduuride läbimist kaeti keha balsameerimisvedelikuga ning kati linadega.

Aja jooksul kujunes balsameerimisest üks Egiptuse kultuuri nurgakividest, kuna elu jätkus ka pärast surma ning selleks tuli ka keha säilitada.