/nginx/o/2020/09/09/13333723t1h5b88.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/14/11211102t1he798.jpg)
Vaikses Ookeanis Uus-Kaledonia saartel elava linnuliigi kagu jaoks on inimese tekitatud küttimine toonud kaasa väiksema kasvu, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.
Suur küttimissurve muudab linnud väiksemaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kagu (Rhynochetos jubatus) on Uus-Kaledoonia saarestiku ainus tänaseni elusolev lennuvõimetu linnuliik. Kolm kümnendit tagasi kirjeldati saarestikust leitud 1800 aasta vanuste luude põhjal kagu sõsarliiki Rhynochetos orarius, kes oli 16–41 protsenti suurem ja 40 protsenti raskem. Siiski seavad Poola teadlased sõsarliigi olemasolu kahtluse alla ja peavad tõenäolisemaks, et tegu on ühe ja sama liigiga.
Arvamus tugineb teadmisele, et Vaikse ookeani saarestike loodust on oluliselt mõjutanud inimese saabumine. Eelkõige on kannatanud lennuvõimetud linnud, kellest liigse küttimise tõttu on välja surnud mitukümmend liiki, sealhulgas ka 20 Uus-Kaledoonia lennuvõimetut linnuliiki. Kuna tõenäoliselt kütiti esmalt suuremaid liike ja isendeid – nende toiteväärtus oli kõrgem –, võis looduslik valik soodustada väiksemakasvuliste isendite ellujäämist.
Selle teadmise valguses on küsitav, kas pelgalt luude põhjal kirjeldatud R. orarius oli omaette liik või hoopis enne küttimissurve tekkimist elanud kagu suurem vorm. Varasemalt seletati suurema ja väiksema liigi tekkimist saarestiku kõrgusgradiendiga (üks liik elas mägedes, teine madalamal), siiski on äärmiselt vähetõenäoline, et kaks väga sarnast liiki oleksid samaaegselt saarestikku tekkinud. Kuna suuremamõõtmelised luuleiud pärinesid küttimiseelsest perioodist, on tõenäoline, et pigem toimus aja jooksul kagude mõõtmete oluline vähenemine. Teooriat kinnitab tõik, et oluliselt väiksemaks on kagud muutunud alles paari viimase sajandi jooksul ning puuduvad tõendid kahe kaguliigi samaaegsest esinemisest saarestikus 1800 aastat tagasi. Lisaks on luude mõõtmete erinevused väikesed ja jäävad piiridesse, mida võib sageli kohata ka suuremate kurglaste puhul.
Kahe liigi olemasolu seab kahtluse alla ka saare loodus. Uus-Kaledoonia kerkis ookeanist 37 miljoni aasta eest, seega pidi kagu eellasliik saarestikku saabuma lennates ning kaotama lennuvõime pärast seda. Küttimisest pääsenud kagud asustasid saarestiku pindalast kolmandiku moodustava ultraaluseliste kivimitega piirkonna – raskesti ligipääsetava, suure raskemetallide sisalduse ja kidura taimestikuga ning inimesele elamiskõlbmatu ala. Tänapäeval on neis kagude pelgupaigaks kujunenud ja liigi kahanemist mõjutanud piirkondades kagud 10 protsenti kergemad looduskaitseliste pingutuste tulemusena mujale saarestikku levinud isenditest. 1774. aastal toodi saarestikku koerad, kes tõrjusid kagud asulatest veelgi kaugemale, ning 1882. aastal märgiti, et kagud on asustatud alade lähedusest ja metsikutest piirkondadest peaaegu kadunud. Ka tänapäeval on kagude suurimaks ohuks saarel hulkuvad koerad.
Kuigi 100-protsendilise kindlusega ei saa väita, et kagu suuruse vähenemise taga on inimene, väga tõenäoline see siiski on – inimtegevusest põhjustatud kehasuuruse muutusi on teada ka imetajate puhul. Muutuste mõistmiseks on oluline tunda saarte biogeograafiat ja invasiivsete liikide mõju kohalikele ökosüsteemidele. Praeguste teadmiste põhjal saab arvata, et inimese mõju linnuliikide kehamõõtmete muutumisele võib olla arvatust suurem ja liikide väljasuremise põhjustajana tänaseni alahinnatud.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Ornithology.