Vilniuses kaevati välja Leedu juutide pika ja raske ajaloo põlenud süda

Vilniuse suure sünagoogi juures jätkuvad väljakaevamised veel mõni aasta. Rahusvaheline arheoloogide rühm koos vabatahtlikega on paljastanud nii mõndagi huvitavat hävinud linnakust, linna kunagisest vaimsest keskusest. Foto: PETRAS MALUKAS/AFP/Scanpix

Tänavu kolmandat suve tehtud Vilniuse suure sünagoogi väljakaevamised on pinnasekihi alt paljastanud sünagoogi rituaalse keskuse bima (poodium sünagoogis, millelt loetakse ette toora rullraamatu – toim). Leedu juutluse minevik koos suursuguse sünagoogi ajalooga maalib meile pildi ununema kippuvast ajaloost.

Leedus, mis oli kunagi juudi rahva üks tähtsamaid keskusi Põhja-Euroopas, elas 2011. aasta loenduse järgi vaid 3050 juuti. Kuid vahetult enne Teist maailmasõda moodustasid Leedu juudid riigi rahvast seitse protsenti ning 160 000 inimesest koosnev kogukond oli arvestatav vähemus. Vilniuse linna elanikest moodustasid juudid üle veerandi. Juudid on elanud Leedu aladel aastasadu, alates 13. sajandist. Kohalikud suurvürstid kutsusid ise juute oma maale elama.

Kutsele vastates kolis lepingurahvast ohtralt Poolast ja Saksamaalt Leetu elama. Tänini litvakkidena tuntud rahvakild on osa laiemast aškenazi juudi kogukonnast. Aškenazid on juudirahvas, kes elas Kesk- ja Ida-Euroopa aladel või on sealt pärit, traditsiooniliselt räägivad jidišit ja neil on omad liturgilised eripärad ning tavad. Tänapäeva juutidest on ligi 90 protsenti aškenazi päritolu.