Muistsete morskade DNA paljastab, kuidas kadunud Gröönimaa viikingid hinge sees hoidsid

Foto: Musées du Mans

Erik Punase pagendusele järgnenud Gröönimaa koloniseerimine on ajaloolastele teatavat peavalu põhjustanud. Ligi pooltuhat aastat püsinud asustused pidid nägema korralike näguripäevi, sest Skandinaavias rakendatavad põllupidamise viisid ei olnud jäisel saarel jätkusuutlikud. Vastus küsimusele, kuidas elus püsiti, peitub muistsete morskade DNA's, viikingitele tõi leiva lauale vandlikaubandus.

Atlandi morsk lahknes viimasel jääajal kahte populatsiooni, millest idapoolsem elab pea kõikjal arktilistes vetes, ka Skandinaavias. Läänepoolset liini võib tänaseni leida vaid Gröönimaa lääneranniku ja Kanada vahelistel aladel.

Morsavõhad olid keskaaegses Euroopas kunstnikele-käsitöölistele väärtuslik materjal. Uurides eri aegadest pärit vandelesemeid, leidsid Oslo ja Cambridge'i ülikooli arheoloogid, et umbes 12. sajandi paiku toimus muutus vandli päritolus. Enne seda daatumit pärines vandel peamiselt Atlandi morsa idapoolselt populatsioonilt. Kuid hilisem vandel on peaaegu eranditult pärit morskade läänepoolselt liinilt. Seega pidi see pärinema Gröönimaa asukatelt, kes vandlit Euroopasse müüsid.

Morsavandlist valmistati keskaegses Euroopas palju luksuskaupu, nagu see Inglismaalt pärinev reljeef. Foto: Cambridge'i ülikooli arheoloogia ja antropoloogia muuseum

Kuningliku Seltsi toimetistes ilmunud teadustöö analüüsis 23 vandlist muistist aastatest 900 kuni 1400. Materjali päritolu järsk vahetumine näitas, kuidas gröönimaalased integreeriti üle-euroopalisse kaubandusvõrku. Järsk muutus annab ka tunnistust, et gröönimaalased saavutasid vandliturul pea täieliku monopoli. Islandilt leitud arveraamatud näitavad ka, et just vandliga kaubitsemine oli gröönimaalaste edu pant. Isegi kirikule maksti kümnist vandlis.

On teada, et eurooplaste kaks asundust Gröönimaal kasvasid ajaloo käigus nõnda suureks, et kohalikele oli vaja lausa oma piiskopi, kelle Norra kuningas saarlastele ka määras. Kuid 15. sajandiks olid sealsed asulad välja surnud, jättes maha varemed ning külma tuule. Täpselt ei ole teada, mis asulate väljasuremise põhjustas, ilmselt oli tegemist mitmete tegurite kokku langemine, nende hulgas kliimamuutus ning euroopaliku põllumajanduse sobimatus karmis põhjalas. Ehk aitas kaasa ka morsavandli populaarsuse kahanemine kui romaani esteetika Euroopas moest välja läks.