:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2018/08/02/11150472t1hb105.jpg)
Grupp USA juhtivate majanduskoolide teadlasi näitab värskes teadusuuringus, kuidas suurte uuenduslike ideedeni jõudmine on märkimisväärselt aeglustunud, kuigi arendustöösse investeeritavad summad pigem tõusevad.
Uuring: uute edasiviivate ideedeni jõudmine muutub järjest kallimaks (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistika näitab, et koguni juba olemasoleva innovatsioonitaseme säilitamine nõuab järjest enam ressursse.
«Üksinda USA sisemajanduse kogutoodangu taseme hoidmiseks ja uute ideede leidmise raskuse kompenseerimiseks peab riik teadus- ja arendustegevusse investeeritavaid summasid iga 13 aasta pärast kahekordistama,» kirjutavad teadlased Riikliku Majandusuuringute Büroo avaldatud uuringus. Autorite sekka kuuluvad teiste seas ka Massachussetsi Tehnikainstituudi majandusprofessor John Van Reenen ning Nicholas Bloom, Chales I. Jones ja Michael Webb Stanfordist.
Üks klassikaline näide sellest, kuidas aina suurem areng ka aina suuremaid investeeringuid nõuab, on arvutiriistvarast tuntud nn Moore’i seadus, mis väidab, et mikrokiibil olevate transistorite arv ja seega ka arvutusvõimsus kahekordistub iga kahe aasta järel. Nimetusest hoolimata ei ole aga tegemist tegeliku loodusseadusega, vaid sellise arengutempo hoidmiseks peab ka tehnoloogia arendamisesse investeerimine pidevalt kasvama.
Nimelt näitasid teadlased, et alates 1970ndatest on pooljuhtide arendamisele kulutatavate ressursside hulk kasvanud ligi 18 korda. Samal ajal on aga tootlikkus pidevalt vähenenud ning tänapäeval on Moore’i seaduse käigus hoidmine järelikult 18 korda raskem.
Teadlaste analüüs näitas, et samad põhimõtted kehtivad ka põllumajanduses, kus pindala kohta saadav saak on kasvanud vahemikus 1960-2015 kasvanud iga viie aasta ligi 1,5 protsenti. Saagikuse kasvatamisega tegelevate teadlaste arv on samal ajal kasvanud aga 3-25 korda. Samalaadseid ilminguid nähti ka farmaatsiatööstuses ja meditsiinis. Majanduse kohta laiemalt näitasid tulemused, et 30 aasta taguste innovatsioonitulemuste säilitamiseks on tänapäeval vaja 15 korda enam inimtööd.
Kuigi sellise suundumuse põhjus ei ole lõpuni selge oletavad uuringu autorid, et tegemist peab olema üldise teadmiste kogusumma kasvu tagajärjega – mida suurem on kogu inimkonna teadmiste pagas, seda rohkem tuleb teha ka tööd, et seda veelgi laiendada. Kuigi spetsiifiline spetsialiseerumine võimaldab hõlpsamini uuendusteni jõuda, tähendab see samas, et laiapõhjalisuse säilitamiseks tuleb töös pidada rohkem inimesi ning suurtes rühmades koos töötamine tähendab omakorda ka aeglasemat edenemist.
Samas hoiatatakse, et juttu ei ole arendustööga karile jõudmisest – ruumi edasi areneda on veel küllaga, lihtsalt iga suurem samm muutub järjest kallimaks.