Geenitehnoloogias revolutsiooni tegeva ülitäpse CRISPR Cas9 tehnikaga võib kaasneda arvatust oluliselt suure kahju geenidele, näitab inglise teadlaste juhitud uuring.
Teadusrevolutsiooniks peetav CRISPR võib hoopis ohtlikke mutatsioone põhjustada
Kui CRISPR-Cas9 geenitehnoloogia mõned aastad tagasi avastati, pani see suure osa teadusmaailmast kihama. Nimelt võimaldab keerulise nimetuse taga peituv meetod geene muuta oluliselt täpsemalt ja odavamalt kui ükski senine lahendus.
Populaarteaduslikumates tekstides on koguni oletatud, et CRISPRi mängutulek võib viia paljude geneetilise taustaga haiguste välja ravimise või isegi üliinimeste loomiseni. Lisaks meditsiini- ja tööstusvaldkondadele on see populaarne ka biohäkkerite ehk inimkeha geneetilise muundamise entusiastide seas.
Teadusajakirja Nature Biotechnology värskes numbris avaldatud teadusartiklis toovad briti teadlased eesotsas Wellcome Sangeri Instituudi geneetik Allan Bradley’ga aga välja olulise kitsaskoha – CRISPRi ülitäpsusega kaasneb siiski soovimata kõrvalmõjusid. Täpsemini võivad spetsiifiliste geenide eemaldamisega kaasneda palju suurema info hulga kadumine või moondumine, kirjutab New Scientist.
Nimelt avaldasid Bradley ja kolleegid, et pea igas viiendas rakus kaasnes CRISPRi tehnoloogia rakendamisega ka soovimatuid geenide kustutamisi või 100st nukleotiidist pikemaid geenimaterjali ümberkorraldusi. Äärmuslikumatel juhtudel olid muutused koguni 1000 aminohappe baasi pikkused.
Suurema hulga CRISPRi praeguste rakenduste puhul ei ole see küll oluline probleem, kuna muudetakse näiteks taimede või bakterite geene. Kui asi peaks aga jõudma inimestel esinevate vaeguste ravini, nagu mõnedelgi teadusrühmadel plaanis on, võivad tekkivad mutatsioonid tuua kaasa uusi probleeme, ennekõike kasvajate teket.
Bradley ja kolleegide tulemustega oli nõus ka Austraalia Riikliku Ülikooli CRISPRi ekspert Gaetan Burgio, kes on varem lükanud ümber mitmeid tehnoloogiat kritiseerinud teadustöid. «Üldiselt laiendab see CRISPRiga kaasnevate väljakutsete ulatust, kuid ei takista otseselt selle kasutamist.»
Uuring ilmus ajakirjas Nature Biotechnology.