Miks ei saa vähesed õnnelikud loomad kunagi teada, mida tähendab hoop kubemesse?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto on illustratiivne.
Foto on illustratiivne. Foto: akg-images/Rabatti - Domingie/Scanpix

Vähestel imetajatel, nagu elevantidel ja nende sugulastel, pole munandid väljapool kõhuõõnt, vaid istuvad looma neerude ligidal. Asja taga on väga spetsiifiline geen, mis neerukõrvaste munanditega loomadel takistab munandikotil välja arenemast.

Värskes uuringust selgub vastus imetajate põlvnemise uurijaid pikalt vaevanud küsimus: kumb viis oma munandeid ringi kanda oli varasem, kas keha sees või jalge vahel rippu? Afroteriaanide, loomarühm, mille hulka kuuluvad ka elevandid, pärilikkusaine uurimine näitas, et algsed imetajad kandsid oma munandeid ikka jalge vahel rippu. Nimelt on kõigil loomadel, kel munandid neerude juures, vigased kaks geeni, mille tõttu ei arene neil kunagi välja munandikott, vahendab Science News.

Geenid INSL3 ja RXFP2 vastutavad munandikoti kasvuks vajaliku sidekoe tekkimise eest. Tuvastatud vead nende esinemises vastasid üks ühele kõigile loomadele, kellel munandikott puudu oli. Lisaks elevantidele kuulub sellesse rühma ka elevant-karihiired ja tuhnikud.

Kuid seegi avastus seab teadlaste ette uusi küsimusi. Munandid on kõigi imetajate puhul äärmiselt tundlikud, õrnad ja sõna otseses mõttes eluliselt tähtsad organid. Miks peaks siis nii paljudel loomadel, ka inimestel, munandid haavatavas positsioonis jalge vahel rippuma?

Tõenäoliselt peitub vastus temperatuuris. Spermatosoidid muutuvad seksi käigus aktiivseks tänu soojusele. Mida suurem on vahe sperma algse temperatuuri ning emaselooma tupe temperatuuri vahel, seda rohkem hakkavad seemnerakud rabelema. See omakorda tõstab järglaste saamise tõenäosust.

Sperma temperatuuri küsimus on nõnda tähtis, et isegi munandikotita loomadel on erinevad viisid, kuidas seksi ajal oma sperma maha jahtumine saavutada. Näiteks elevantide seemnejuha liigub enne peenisesse jõudmist mööda nende nahaalust, et sügavalt keha seest liikuv soe sperma saaks maha jahtuda. Teiseks lahenduseks on üleüldine kehatemperatuur madal hoida, munandikotita liikide puhul võib see olla märgatavalt alla 37 kraadi.

Avastuse valguses saab oletada, et sperma tõhus kasutamine osutus evolutsiooniliselt tunduvalt kasulikumaks lähenemiseks kui munandite kaitsmine.

Geneetikute teadustöö ilmus teaduslikus veebiväljaandes PLOS Biology.

Tagasi üles