Eesti ja soome teadlased tõestasid Kesk-Soomes 2,6 km läbimõõduga kraatri meteoriitse päritolu ning avaldasid oma teadustöö tulemused ajakirjas Meteoritics & Planetary Science. Kraater asub Jyväskyläst 50 km kaugusel põhjaloodes.
Tartu Ülikooli teadlaste koostöös leiti Soomest meteoriidikraater
Summaneni kraater (koordinaadid 62°39.0’ põhjalaiust ja 25°22.5’ idapikkust) asub Summasjärvi järves ega ole looduses otseselt vaadeldav. Kraatrit tõestava materjali otsimiseks andsid vihje Soome Geoloogiakeskuse sajandivahetusest pärinevad aerogeofüüsikaliste uuringute tulemused, mis näitasid, et järve all paikneb ümara põhiplaaniga hea elektrijuhtivusega keskkond.
Aastal 2017 korraldati kraatri ümbrusesse kaks ekspeditsiooni. Välitööde tulemusel leiti järvest kagus paarkümmend plahvatusele viitavat – löögikoonustega ja purustatud – kivi, mille suurus ulatus mõnest detsimeetrist paari meetrini. Need kivid pärinevad kraatrisüvikust, olles sealt liustiku poolt välja toodud viimase jääaja käigus. Plahvatuse toimumise aeg ei ole veel teada.
Kivimite mikroskoopilise uuringu tegi Tartu Ülikooli geoloogia osakonna doktorant Timmu Kreitsmann. Leitud kvartsikristallides esinesid planaarsed deformatsioonielemendid: imepeenikesed, tihedalt paiknevad ja üksteisega paralleelsed tasapinnalised lõhed. Koos löögikoonustega on need meteoriidiplahvatuse kümnete gigapaskaliteni ulatuva löögirõhu vaieldamatu tunnus.
Summanen on 191. kraater Maal, mille meteoriitne päritolu on tõestatud. Leid täiendab Soomest avastatud kraatrite hulka, suurendades selle kaheteistkümneni. Võrreldes Soome suurimate, üle 30-kilomeetrise läbimõõduga 1,1 miljardi aasta vanuse Keurusellkä kraatriga on Summanen on suhteliselt väike kraater. Enamik Soome kraatritest asub ida-läänesuunalises vööndis 61. ja 64. laiuskraadi vahel. Kraatrite suure hulga selles piirkonnas põhjustab Fennoskandia kilbi kõrge vanus (Summasjärvi ümbruses 1,91–1,88 mld aastat), maapinnani ulatuvate graniitsete kivimite tugevus ja vastupidavus erosioonile ning geoloogilise uurituse hea tase.
Uurimus valmis Tartu Ülikooli, Helsingi Ülikooli ja Soome Geoloogiakeskuse koostöös ning selles osalesid Jüri Plado, Satu Mertanen, Timmu Kreitsmann, Jouni Lerssi, Jari Nenonen ja Lauri J. Pesonen. Uuring ilmus ajakirjas Meteorics and Planetary Science.