/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2018/06/25/7922203t1hde6c.jpg)
Täna kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Kaja Mädamürk, kes uuris matemaatikaoskuste arengu seoseid õpilaste kognitiivsete ja motivatsiooniliste näitajatega.
Üllatav doktoritöö: matemaatikaoskuste arenemiseks on vaja sõnaosavust (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Doktoritöö uuris õpilasi kolmandast üheksanda klassini. Töö tulemused näitasid, et õpilased võivad jõuda sarnase matemaatikateadmiste tasemeni mööda erinevaid arenguteid.
«Kolmandas ja viiendas klassis oli sarnase arvutamisoskusega õpilastel erinev verbaalsete oskuste tase. Seega ka keskmisest kehvemate verbaalsete oskustega õpilased suutsid sellel tasemel arvutamisoskuse omandada,» selgitas töö autor ja lisas, et sarnane seos ei tulnud aga välja kaheksandas ja üheksandas klassis tehtud uuringus. «Vanemates klassides on arvutamisülesanded juba nii keerukad, et kehvemate verbaalsete oskustega õpilastele võivad need raskusi valmistada.»
Mädamürgi sõnul viitab tulemus sellele, et kehvemate verbaalsete oskustega õpilaste matemaatikalased probleemid ei pruugi ilmneda esimestes klassides, kuna õpilased suudavad nõutud oskused omandada piisavalt heal tasemel.
Autori sõnul võivad õpiraskused ilmsiks tulla alles hilisematel aastatel, mil matemaatikas õpitav muutub õpilaste jaoks keerukaks. Selliste probleemide ennetamiseks on tema hinnangul vaja õpilaste kognitiivseid võimeid testida põhikooli esimeses astmes ja kujundada õpikeskkond vastavalt nende vajadustele.
«Esimestes klassides on õpilased tavaliselt õppimisest huvitatud, kuid üldjuhul huvi ja motivatsioon õppida langeb kooliaastate jooksul,» tõdes Mädamürk. Doktoritöös uuris ta ka meisterlikkuse, näiteks soovile matemaatikas õpitut mõista ja keerukamate ülesannete lahendamise, tulemusele suunatuse (nt soov saada häid hindeid) ning huvi seost matemaatikaoskuste arenguga seitsmendast üheksanda klassini.
Tulemused näitasid, et õpilased, kes olid seitsmendas klassis kõrgema meisterlikkusele suunatuse ja väga heade matemaatikaoskustega, olid sarnaselt heade oskustega ka kaheksandas ja üheksandas klassis. Samuti eristusid üheksandas klassis väga heade matemaatikaoskustega õpilased teistest kõrgema huvi poolest. Siiski näitasid tulemused ka seda, et mitmed kehvemate oskustega õpilased võivad pigem vajada tuge just seoses matemaatikaoskuste omandamisega ja mitte niivõrd seoses motivatsiooni ja huvi tõstmisega.
Matemaatikaoskuste arengut on pikaajaliselt küll varasemalt uuritud, kuid suurem osa senistest uuringutest käsitleb matemaatikaoskuste arengut üldistatud kujul ehk eeldatakse, et sarnane arengumudel kehtib peaaegu kõikidele valimi liikmetele.
«Erinevalt varasematest uuringutest, uurisin matemaatikaoskuste arengut indiviidikeskselt. Sellise lähenemise puhul ei iseloomusta uuring enam n-ö ühte keskmist inimest, vaid otsitakse mitme erineva näitaja alusel profiilitüüpe ning vaadeldakse nende profiilitüüpide arenguteid. Sellisel moel on võimalik matemaatikaoskuste arengut detailsemalt uurida ja seeläbi ka selgitada välja erinevate profiilidega õpilaste võimalikud takistused matemaatikat õppides,» selgitas Mädamürk.
Doktortiöö pealkiri on «Developmental Trajectories of Math Skills in Relation to Cognitive and Motivational Factors» («Matemaatikaoskuste arenguprofiilid seoses kognitiivsete ja motivatsiooniliste näitajatega») ja selle avalik kaitsmine toimus 25. juunil kell 12 Tallinna Ülikoolis. Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Eve Kikas ja Tartu Ülikooli dotsent Anu Palu. Oponendid Helsingi Ülikooli professor Katariina Salmela-Aro ja Tartu Ülikooli teadur Pirko Tõugu.