/nginx/o/2018/06/15/7902415t1h7617.jpg)
Küberruumi tekkimisest hoolimata on sisulise teaduse arengu võtmeks siiski suurte isiksuste otsene kokkupuude, kirjutab akadeemik Enn Tõugu.
Tellijale
Enn Tõugu: teaduse särav esikülg ja keerukad tagahoovid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teaduse esiküljel võib pidevalt näha muljet avaldavaid tulemusi, tagahoovides aga kaotusi, olelusvõitlust ja kompromisse. Seda ilmestavad hästi kahe suure inglise arvutiteadlase elulood.
Alan Turing (1912–1954) on tuntud arvuti tänapäevase abstraktse mudeli autorina ning koodimurdjana, kelle juhtimisel suudeti II maailmasõja ajal murda Saksa mereväe sõnumite krüpteeringud. Vähem teatakse, et ta suri vaid 41-aastaselt pärast seda, kui kohus oli ta süüdi mõistnud tollal Ühendkuningriigis keelatud homoseksuaalsuses.
Teise briti teadlase – briti tehismõistuse isa ja Eesti sõbra Donald Michie (1923–2007) laboris loodi juba möödunud sajandi seitsmekümnendail aastail tehismõistuse keel Prolog, ühel jalal keksiv robot, masinnägemist kasutav robot Freddy II ning palju muud. 1973. aastal otsustas aga arvutiteaduses ebakompetentse mehaanikateadlase Sir James Lighthilli juhitud komisjon, et tehismõistust pole ega tule. Selle tagajärjel lõpetati Michie labori rahastamine ning see läks laiali.