/nginx/o/2018/06/13/7898538t1h5f19.jpg)
Milline oli autode ehk jõuvankritega sõitmise luba ja kord Eestis 1920.-30. aastatel kirjutab Tallinna Linnaarhiivi peaspetsialist Kalmer Mäeorg arhiivi blogis. Muu hulgas selgub arhiivi materjalidest, milline oli naisjuhtide osakaal Eesti jõuvankrite roolikeerajate hulgas.
1922. aastal, 11. oktoobril andis Tallinna linnavolikogu välja «Sundusliku määruse mootorsõidu- ja veoriistade tarvitamise kohta». Selle määruse alusel hakkas Tallinna Linnavalitsuse Ehitusosakonna liiklusinspektsioon välja andma vähemalt 20-aastastele isikutele niinimetatud oskustunnistusi (ehk juhilubasid), mida oli kolme liiki: III liigi luba anti sõidu- ja veoriista omaniku «tema päralt oleva riista» juhtimiseks isiklikuks tarbeks; II liigi luba lubas juhtida ainult veoriista ja I liigi loaga võis juhtida igasugust mootorsõidu- või veoriista.
Juht pidi oskama sõiduriista juhtida, olema tugeva kehaehitusega ja normaalse nägemisega ja kuulmisega ning ilma ametipidamist takistavate vigastusteta. Lisaks pidi tundma määrusi uulitsatel liikumise korralduste ja mootorsõidukite tarvitamise kohta. Sarnaseid määrusi anti välja veel Pärnus, Valgas, Rakveres.
Kahjuks ei ole Tallinna Linnavalitsuse ehitusosakonna liiklusinspektsiooni arhiiv, mis sisaldas detailseid andmeid Tallinnas registreeritud autode ja mootorrataste registreerimise ning juhilubade väljaandmise kohta, säilinud. 13. septembril 1940 anti need dokumendid üle Miilitsavalitsuse autode inspektsioonile. Ilmselt viidi need dokumendid 1941. aastal Nõukogude Liidu tagalasse ja arvatavasti hävisid need seal.
Alates 1925. aastast asus väljapool linnu reisijate- ja kaubaveo autode ja autobusside liiklemist korraldama ja vastavaid sõidulube välja andma Teedeministeerium. Teedeministeeriumi vastavates määrustes tuleb järjekindlalt kasutusele jõuvankri mõiste.
Jõuvankrid olid 1929. aasta jõuvankrite seaduse kohaselt: «…sõidu- ja veoabinõud, mis määratud masinajõul liikumiseks avalikkudel teedel, tänavatel ja platsidel, ilma et nende liikumine oleks seotud rööbastikuga». Jõuvankriteks ei loetud iseliikuvaid rehepeksumasinaid, teerulle, teehöövleid, abimootoriga jalgrattaid ja arvatavasti ka linttraktoreid.
26. märtsil 1929 vastu võetud jõuvankrite seadus kehtestas jõuvankrite registreerimise ja juhilubade väljaandmise ühtse üleriikliku korra. Seadus sisaldas ka mõningaid liikluseeskirju. Nii määrati kindlaks näiteks mootorsõidukite piirkiirused. Näiteks võisid kõige kiiremini – 50 kilomeetrit tunnis – sõita autobussid, tavaline sõiduauto võis sõita 40 kilomeetrit tunnis. Samuti oli sätestatud jõuvankrite maksu tasumise kord.
Jõuvankri lubasid hakkasid 1929. aastast välja andma kõik maavalitsused ja Tallinna, Tartu ja Narva linnavalitsused. Nimetatud linnavalitsused olid juhilube välja andnud ka varem. Põhijoontes püsis 1929. aastal sätestatud mootorsõidukite registreerimise, maksustamise ja juhilubade väljaandmise kord muutumatuna kuni 1940. aasta septembrini. 27. mail 1936. aastal anti välja küll uus jõuvankrite seadus, mis täpsustas ja täiendas varasemat. Juhilubade osas oli peamiseks muudatuseks uue lubade kategooria, liik Ia, sisseviimine autobusside ja veoautode juhtimiseks reisijate veol. Selliseid juhilube ei antud isikutele, kes olid vähem kui 23-aastased ja kellel ei olnud kolmeaastat juhtimiskogemust.
Harju maavalitsuse ehitus- ja teedeosakonna poolt väljaantud jõuvankrite juhilubade alusdokumendid ongi meie arhiivis täielikult ja terviklikult säilinud. Seeria algab 11. juunist 1929 ja lõppeb 6. septembril 1940. Kokku anti selles ajavahemikus välja 1814 juhiluba. Neid kõiki küll mitte esmakordselt, osa juhilubade taotlejaid omandas II liigi lubade asemel I liigi load. Vastavad toimikud sisaldavad kõigi juhtimise lubade taotlejate avaldusi ja fotosid, mitmesuguseid kutsetunnistusi, arstitõendeid, 1936. aastast psühhotehniliste katsete aruandeid ja muid asjakohaseid dokumente.
Vaatasime leht-lehelt läbi Harjumaa juhilubade taotlemise ja väljaandmise dokumendid ajavahemikust 1929–27. märts 1937. Selles ajavahemikus väljastati Harjumaal umbes 1000 juhiluba, neist 17 naistele. Seega olid naised autojuhtide hulgas väga erandlikud. Vastu ootusi ilmnes, et 1939. ja 1940. aastal esineb naisi juhilubade saajate hulgas märksa harvem, kui varasematel aastatel.
Enamus Harju Maavalitsuse väljaantud juhilubade saajaid olid pärit Tallinnast ja Nõmme linnast. Lube andis välja ka Tallinna Linnavalitsus: aastatel 1931–1938 väljastati 3838 juhiluba. Nende juhilubade saajate kohta, aga nagu märgitud, meil andmed puuduvad. Ilmselt oli Tallinna juhilubade saajate sooline kooseis umbes samasugune kui Harju Maavalitsuse väljastatud lubade puhul.
1930. aastatel tegutses Tallinnas autokool Noorte Meeste Kristliku Ühingu juures ja ilmselt ka muid autokoole või kursusi. Nende kursuste edukatele lõpetajatele andis vastav katsekomisjon välja kutsetunnistuse, mis ei andnud aga auto juhtimise õigust. Kutsetunnistus oli nõutav jõuvankri juhtimisloa saamiseks, väljaarvatud neile juhilubadele, mis lubasid jõuvankri juhtimist ainult isiklikuks tarbeks. Viimasel juhul piisas komisjoni ees sooritatud praktilisest katsest. Huvita on ehk asjaolu, et Noorte Meeste Kristliku Ühingu autokooli oli 1937. aasta sügiseks lõpetanud 232 naist, kuid 1929-1937 oli juhilubade saajaid Tallinnas ja Harjumaal küll väga ligikaudsetel hinnangutel umbes 80 naist.