Muistsed inkad olid osavamad ajukirurgid kui uusaegsed arstid

Peruust on leitud rohkem trepaneeritud kolpi kui mujalt maailmas kokku. Muistsed inkad suutsid seda ohtliku protseduuri läbi viia enneolematu osavusega. Foto: Miami Ülikool

Trepaneerimine, ehk meditsiinilisel või religioossel põhjusel kolba sisse augu puurimine või lihvimine, on erinevatel aegadel levinud üle ilma. Värske võrdlev meditsiinilooline uuring näitab, et muistsed inkad olid selles praktikas üllatavalt vilunud, suremus oli patsientide hulgas vaid kuni neljandik ehk näiteks poole vähem kui kodusõjaaegses USAs.

Bioarheoloogide juhitud uurimuse käigus võrreldi 59 Peruust leitud trepaneeritud pealuu paranemise märke. Saadud tulemusi võrreldi teaduskirjandusega, mis on käsitlenud nii Ameerika Ühendriikide kodusõja aegsete kui keskaegse Euroopa trepaneerimiste tulemusi. Kolbad, millesse puuritud aukude servad oli siledad, ehk siis luu oli pärast augu tegemist paranenud, olid muistses Peruus palju sagedasemad kui mujal. Kui luu paranes, siis pidi patsient protseduuri järgselt ellu jääma. Inkade kultuuri hilisematel perioodidel jäi trepaneeritud patsient ellu kuni 83 protsendil juhtudest. Perioodist 1000 kuni 1400 leitud üheksast kolbast kaheksa kandja elas operatsiooni tervena üle, vahendab Science.

Ajakirjas World Neurosurgery avaldatud uurimus iseloomustab ajukirurgia äärmist ohtlikust enne tuimestuse ja steriilsete opereerimistingimuste kasutusele võtmist. Mille poolest inkade ja nende eelkäijate tehnikad teiste rahvaste omadest erinesid, ei ole täpselt teada. Trepaneerimise puhul on äärmiselt tähtis vältida aju kaitsva kõvakesta vigastamist, mis viib põletiku ning pahatihti surmani.

Töö autorid spekuleerivad, et inkade perioodiks olid muistsed peruulased katse-eksitus meetodil jõudnud tehnikani, mille käigus nad eemaldasid kiht-kihi haaval lihvides luu. Seejärel õnnestus inkadel hoida nii haav peanahas kui kolba sisse tekitatud avaus väga puhtana, vältimaks mustust ja põletikku. Samuti õpiti vältima neid pea osasid, kus kirurgia põhjustaks suuremat veritsust ning mõisteti, et väiksem trepanatsioon, väheldasem auk kolbas, põhjustas vähem tüsistusi, seisab Miami ülikooli teates.

Näib, et see töötas. Patsientide suremus oli oma aja kohta äärmiselt madal ning näiteks aastasadu hiljem, USA kodusõja ajal, surid ligi pooled trepaneeritud patsiendid protseduuri tõttu. Samas, ühte inkade ajast leitud kolpa oli edukalt seitsmel korral trepaneeritud.

Trepaneerimise eesmärgiks on trauma või tõve tõttu üles paistetanud aju rõhu leevendamine. Erinevate rahvaste pärimustes on trepaneerimise eesmärgiks nimetatud ka halbade või kurjade vaimude välja ajamist. Arvatavasti on sellisel juhul tegemist maagilise ja meditsiinilise maailmakäsitluse ühtimisega. Niiöelda kurjade vaimude all kannatamine võis olla lihtsalt teistsugune termin neuroloogilise terviserikke kohta.

Trepaneerimist on kasutatud vähemalt kiviajast saadik ning on levinud ka tänapäeva ajulõikuste puhul. Tänased arstid nimetavad kolba sisse augu lõikamist kraniotoomiaks ning enamasti asendatakse puuduv luutükk võimalikult kiiresti. Kui mingil põhjusel peab kolba sisse auk jääma, siis nimetatakse protseduuri kraniektoomiaks.