Muistne Mars oli külm ja kõle tühermaa, ent elu võis seal ikka olla

Hubble'i kosmoseteleskoobi foto Marsist. Foto: NASA/REUTERS/Scanpix

Mineroloogide andmed näitavad, et miljardite aastate eest oli kattis Marsi järvi ja jõgesid jääkilp. Kuid soojust ja vedelat vett pidi punasel planeedil siiski vulkaaniliste protsesside tõttu leiduma.

Nelja miljardi aasta taguse Marsi eluolu teada saamiseks luuakse tihtipeale klimaatilisi mudeleid, kuid need takerduvad teadlaste enda vaatevinkli piirangutesse. Kaunis keeruline on modelleerida nõnda kauget ja vana maailma. Pahatihti ei võta need arvesse laiemat konteksti, ehk siis tõika, et Päike oli neli miljardit aastat tagasi tunduvalt jahedam ning seetõttu oli ka kogu Päikesesüsteem külmem, seisab Purdue ülikooli teates.

Poeetilise nimega teadusajakirjas Icarus avaldatud uurimustöö autor Sheridan Ackiss Purdue ülikoolist kasutas mõõtmiste tegemiseks Marsi orbiidil tiirlevat CRISM seadeldist, mis püüdes kinni planeedilt peegelduvat nähtavat valgust ja muid elektromagnetkiiri suudab välja selgitada peegeldava pinna koostise. Iga mineraal ja kivitükk peegeldab elekromagnetkiirgust isemoodi ning seda analüüsides sai Ackiss kaunis täpseid tulemusi.

CRISM leidis, et tänaseks surnud Marsi vulkaanide peal asuvate mineraalide hulgast kipsi, erinevaid väävliühendite vorme ning smektiidi-tseoliidi-raua oksiidide segusid. Kõiki neid mineraale seostatakse Maal vulkaanilise tegevusega jäätumiste ajal. Kui vulkaan purskab jää all ent kuumus ei läbista jääkilpi, siis tekivad koonilised mäed, mida katavad sulavee ja laava koosmõjul tekkinud unikaalsed mineraalid.

Tänaseks taandunud jää ning vaibunud vulkaanid annavad astronoomidele võimaluse vaadata kaugele planeedi geoloogilisse minevikku, mida Maal pole võimalik teha. Maa on nimelt tänaseni tektoonilisel aktiivne ja geoloogidel on tõsiseid raskusi tõeliselt vanu kive leida. Ent tektooniliselt rahulikul Marsil on see võimalik.