Kolmsada aastat tagasi põles Toompea maatasa, ülejäänud Tallinn pääses napilt

Tallinn Adam Oleariuse reisikirjas, 17. sajandi keskel, enne põlemist. Foto: Adam Olearius/Wikimedia Commons

Täna, 334 aastat tagasi, süttis Toompea ning põles suures osas maani maha. Selle tulekahju tõttu polegi tänasel Toompeal peaaegu ühtegi keskaegset hoonet alles jäänud. Põlengu põhjustest ning tagajärgedest kirjutab Tallinna Linnaarhiivi blogis arhiivi peaspetsialist Kalmer Mäeorg.

1684. aasta kevad oli vihmavaene ja kuivale kevadele järgnes kuum ja põuane suvi. Vili põldudel kuivas ning kogu Eestimaa kindralkubermangus oli rohkesti metsatulekahjusid.

6. juuni hommikul puhkes tulekahju Toompeal, mis sai alguse tallmeister Peter Brohmanni majast. Tugeva lõunatuule tõttu levis kahjutuli kohe naabruses asunud puitmajadele. Järjest tugevnev tuul nurjas kõik katsed põlengule piir panna, pealegi said Toompea vähesed kaevud peagi veest tühjaks. Sädemed jõudsid ümberkaudsetelt hoonetelt ka toomkiriku puittornini ning kirik süttis põlema. Peale kiriku langesid tuleroaks toomkool, Eestimaa rüütelkonna maja ja enamik muid hooneid, terveks jäi Toompea loss. Eestimaa konsistooriumi arhiivist suudeti päästa ainult kolmandik.

Vaade Toompeale 19. sajandi lõpus. Foto: Tallinna linnaarhiiv

Kogu kahju hinnati ligi 300 000 hõbetaalri suuruseks. Sädemeist süttisid ka mõned all-linna hooned, mis küll suudeti kustutada. Kümne päeva pärast pääses kahjutuli linnas uuesti valla, seekord põles Püha Vaimu kiriku torn.

Ehkki tulekahjud ei tekkinud süütamistest ja tegemist oli õnnetusega, kardeti uusi põlenguid sel määral, et Eestimaa kindralkuberner keelas pikaks ajaks Toompea elanikel passita isikuid ulualla võtta. Kõiki Toompea ja selle eeslinna elanikke kohustati hankima redeleid, tuletõrjekonkse, käsipritse, veeämbreid ja muid tuletõkkevahendeid.

Kiiresti asuti taastama toomkirikut. Raha leidmiseks korraldati mitmel pool Rootsi riigi aladel korjandusi, mis aga loodetud tulu ei andnud. Eestimaa rüütelkond kehtestas oma liikmetele erilise maksu. Eestimaa konsistoorium otsustas laenata Uue Testamendi trükkimiseks ettenähtud summadest 600 hõbetaalrit. Jumalateenistusi sai toomkirikus uuesti hakata pidama kahe ja poole aasta pärast. Laastavate tulekahjude vältimiseks edaspidi keelati kindralkuberneri korraldusel valjult ära puithoonete ehitamine Toompeal.

Eestimaa konsistooriumi sekretäri Samuel Gottschildti ülevaade tulekahjust Toompeal

6. juunil 1684. aastal

Kella kümne paiku ennelõunal puhkes siin Toompeal kohutav tulekahju. Et tuli sai alguse tallmeistri majast, mis asub kiriku maal ning kooli ja kiriku lähedal, levis tulekahju kohe ümberkaudsetele puithoonetele ja ilus toomkirik muutus tuhaks, nii et isegi surnukehad haudades põlesid; ning kuna leegid tõkestasid kohe mõlemad linna viivad teed, jäid kogu Toompeal tulest puutumata üksnes vasallikohtuniku hr. Niels Stackelbergi ja Kunda hr. Mülleri, hr. ooberstleitnant Ferseni ja õndsa Engtesi maja ühes õndsa oldermanni [?]rathi omaga, mis asusid kaugemal eemal, teisel pool Toompea turgu. Ülejäänud majad aga langesid kõik elanike varanatukesele peaaegu hindamatuks kahjuks haledal kombel tuleroaks, nii et inimesedki pääsesid üle kõrgete kaljude hädavaevu köite abil pakku. Tulle jäi ka suurem osa konsistooriumi arhiivist, ehkki mina, sekretär, olin selle konsistooriumist juba ära päästnud; kuna need poisid, kes pidid sealt kaks pakki rüütelkonna majja viima ja sealt alla viskama, viisid need hr. pastori Abraham Ruthi majja – nagu hr. kirikuteener teatab ja ma edaspidi kirjalikus aruandes ja ettekandes pikemalt selgitan –, kus need ära põlesid. Kiriku missarüüd, altarikatted ja hõbenõud päästeti, nagu ka enamik kroonlühtreid ja surnutekke.

Toompea hoonestuse põhijoonis. Kruntide piirid vastavad 6. juuni 1684 tulekahju eelsele jaotusele, kruntidele hakati numbreid andma pärast põlengut. Plaani on signeerinud Tallinna linnuse komandant Paul von Essen 3. augustil 1695. Foto: Tallinna linnaarhiiv

Toomkoguduse õpetaja Justus Blanckenhageni ülevaade Toompea tulekahju tagajärgedest

1684 (?)

Teade kuningliku Toomkiriku kohta

Kuna kahjuks langes siin 6. juunil 1684 terve Toompea koos kiriku ja selle juurde kuuluvate elumajadega tuleroaks, mille tõttu põles ära ja läks kaotsi ka enamik konsistooriumi akte ja dokumente, tahan siia teadmiseks kirja panna selle, mis mulle teada ja mida mul tagantjärele on võimalik teada saada.

Kirikutarbed nagu riided, missarüüd, katted, hõbenõud ja veel muud, mida hoitakse käärkambris, jäid Jumala armust alles. Kiriku lõunaküljel olid enne tulekahju mitmesugused majad, nurga peal saksa pastoraat, mille oli ehitanud õnnis härra pastor Abrah[am] Winckler [ja] mille härra major Niels Stackelberg oli endale saanud kas võlanõude tõttu või ehk oli selle ostnud; selle maja oli härra major hiljem kirikule müünud Larß Personi klindi äärel asuva maja vastu ja andnud lisaks teatava rahasumma, nagu selle kohta leiduvad kirjad ja dokumendid näitavad.

Selle maja juures oli piiskopimaja, osalt kivist, osalt puust, koos õueaiaga. Sealsamas kirikumaal oli  kool, puust, selle juures kirikuaias orelimängija maja, samuti puust. Koolist edasi allapoole oli härra pastor Forselius ehitanud maja, mille krundi eest ta olevat kirikule andnud 400 riigitaalrit.

Sinna lähedale oli tallmeister Peter Brohman ehitanud suure puust maja, millest õnnetu tulekahju alguse sai. Selle kõrval nurgal seisis väike kirikumaja, mida piiskop kasutas oma maja juurde kuuluvana, ka elas seal mõnda aega konrektor Jsac Ruth.

Kõik need majad olid ruuduna kolme tänava ja kirikuaia vahel. Lääne pool on vana piiskopimaa, kus enne tulekahju asus vana puumaja, samuti [oli seal] aed, kus oli võlvitud keldri peale ehitatud aiamaja. Selle maatüki ühele nurgale, härra kindralmajor Bistrami [krundi] juurde, oli Heinrich Weideman ehitanud väikese majakese, mille eest ta maksis igal aastal krundimaksu. Põhja pool klindi ääres asub rootsi pastoraadi maja, kohe selle kõrval oli köstri elamu. Kirikule lähemal tänava ääres elas rektor heas puumajas, mille kõrval kantori maja [oli] aga päris vana ja lagunenud; ja juba olid ostetud palgid, mis olid kirikuaias maas, kuna oli kavas ehitada teine maja. Kirdes härra ooberstleintant Ferseni [krundi] vastas asus [kiriku] majapidamishoone, mis oli juba üsna vana, mille tõttu selle juurde oli ka ehitatud uus maja, kus elas [konsistooriumi] sekretär Gottschild. See krunt läheb ees kitsaks, taga kummagi tänava poole laiemaks. Ida pool, otse kiriku vastas tänava ääres peaks ka olema kirikumaa, kus seisis kiriku maja, mis põles maha kaks kuud varem, see tähendab 6. aprillil, kui tuli levis Hans Jürgen Üxküli majast; ehkki ma ei tea, kas need krundid olid kirikult ostetud. Seda võib teada saada nendelt, kellele need kuulusid.

Õndsa Larß Personi, endise kuningliku maksuametniku kaudu, kes suri ilma lihase pärijata, oli toomkirik saanud päris suure rahasumma, kuna tema oli suurema osa oma pärandusest määranud kirikule ja tertiam partem jätnud sõpradele. Selle raha eest oli kirikule pandud vaskplekist katus, mille kohta pidas arvet õnnis härra piiskop Pfeiffer, kahtlemata oli selle eest valmistatud ka ilus orel, mis enne toomkirkus oli. Tema [s. t. Personi] elumaja oli see, kus praegu elab härra major Stackelberg, kes ostis selle kirikult eespool nimetatud viisil. Selle maja juurde kuulus[id] linna ees lossi all asuv aed ja koppel koos puumajaga, proua Scharenbergi ja proua Hasenkrugi krundi vahel, kus praegu elab aastaüüri makstes vana pagar ja õllepruulija; see jäi aga kirikule ja seda ei antud koos muuga härra Stackelbergile. /…/