Möödunud sajandil sõnastas füüsik Enrico Fermi tänaseni tema nimega tuntud paradoksi: kui universumis leidub teisi kultuure peale meie oma, siis miks me ei ole neist mingeid märke näinud. Fermi paradoksil on mitmeid lahendusi, ent konkurentsitult kõige pessimistlikum on lähenemine, mille kohaselt iga piisavalt arenenud tsivilisatsioon hävitab ennast. Külma sõja ajaloolises kontekstis peeti tõenäoliseimaks kultuuri huku põhjuseks globaalset tuumasõda. Tänaseks on paradigma muutunud ning teoreetikute meelest saabuks oletatava tsivilisatsiooni hukk oma planeedi loodusliku keskkonna hävitamise teel.
Ajakirjas Astrobiology avaldatud töö autor Adam Frank joonistas koos oma kolleegidega välja neli võimaliku olukorda. Kõik neli toetuvad eeldusele, et ühe keerukamaks ja energianõudlikumaks muutuv tsivilisatsioon kasutab üha rohkem planeedi ressursse, lüües sellega oma kodu ökoloogilisest tasakaalust välja. Selle indikaatoriks võtsid Frank ja kolleegid oma töös planeedi keskmise temperatuuri tõusu.
Esimesel juhul tõuseb planeedi temperatuur koos järsu elanikkonna kasvuga. Keskkonnamuutus mõjub drastiliselt elanikonna arvukusele, mis ühel hetkel langeb sama järsult, kui see tõusis ning suur osa elanikest sureb ära, ellu jääb ehk kolmandik. Franki hinnangul võib säärane järsk elanikkonna suremine tähendada ka tsivilisatsiooni kokkukukkumist.
Teisel juhul tõuseb planeedi temperatuur sama järsult, ent elanikkonna hukk on täielik. Keskonna heaolu järsu langusega kukub ühiskond kokku ning sellel ei ole aegagi üle minna jätkusuutlikele lahendustele, näiteks fossiilkütustel põhinevast majandusest taastuvenergial põhinevale. Toimub täielik kultuuri kollaps.