Teadlased astusid sammu lähemale universumi tumedaima saladuse lahendamisele

Kosmilise koidiku ajal, pärast esimeste tähtede süttimist, oli vesinik elektriliselt laetud tumeaine poolt maha jahutatud. Foto: CfA/M. Weiss

Imeväike osa tumeainest kannab endal elektrilaengut ning mõjutab tavalist mateeriat läbi elektromagnetismi. Kummalisel kombel peaks universumi mineviku seletamiseks just väike osa, mitte kogu, tumeaine laengut kandma.

Teadlased, kes avaldasid oma töö ajakirjas Nature, tegid oma järeldused uurides Universumi esimesi tähti. Neist välja paiskunud ultraviolettkiirgus tabas ilmaruumis vabalt ringi heljuvat külma vesinikku, niiöelda aktiveeris seda, mis võimaldas vesinikul kosmilist taustkiirgust endasse haarata. Kuid EDGES programmi arvutused näitavad, et see vabalt heljuv vesinik pidi olema ligi kaks korda külmem kui seni arvatud.

Seega pidi miski seda jahutama. Julian Muñoz ja Abraham Loeb Harvardi ülikoolist peavad kõige tõenäolisemaks vastuseks elektriliselt laetud tumeainet. Tumeaine kohta ei tea füüsikud tänapäeval eriti palju ning teadmine, et see saab olla elektriliselt laetud, annab aimu, milline see saladuslik mateeriavorm tegelikult ka on.

Loeb seletas oma hinnangut ülikooli teates sääraselt: «Me arvame, et tumeaine saab kanda väikest elektrilaengut, üks miljondik elektroni laengust. Seda toetavad kosmilise koidiku kohta tehtud vaatlused.» Muistse vesiniku külmust seletab just kõige paremini kokkupuude väikese laenguga tumeainega.

Tumeaine moodustab teadlaste hinnangul kuni 68 protsenti kogu Universumi massist, kuid selle kohta ei teata peaaegu midagi. Tavalistel viisidel on tumeaine vaatlemine võimatu ning seetõttu peabki salapärase mateeria omaduste kohta avastusi tegema kaudselt, uurides seda ümbritsevat tavapärase universumi ja tumeaine vastastikust mõju.