Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/28/7868347t1haa3e.jpg)
- Magevees elavate loomade-taimede väljasuremine on jäänud märkamatuks.
- Inimesed ei pane tähele, sest teavitustöö on olnud puudulik.
- Lahendused murele on olemas, kuid nõuavad kohest ulatusliku reageerimist.
Kuigi tegemist on ühe maailma ohustatuma ökosüsteemi tüübiga, on magevee loomastiku massiline väljasuremine jäänud suuresti tähelepanuta, tihtipeale on puudu ka elementaarsest infost liikide käekäigu kohta.
Umbes niimoodi võib kokku võtta Tallinna loomaaias toimunud liigikaitsefoorumil kõnelenud Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) magevee-elustiku eksperdi Jörg Freyhofi sõnumi.
Maailma jõgede, järvede ja muude väiksemate veekogude elustik on inimtegevusest eriti mõjutatud, kuna magevesi on inimkonnale teatavasti oluline ressurss, mis katab aga vähem kui ühe protsendi Maa pinnast. Inimtegevusest mõjutamata mageveekogusid seetõttu peaaegu polegi – allikate ja nirede vett juhitakse pea kõikjal ümber, et niisutada põllumaid, kust jõuab jõgedesse omakorda mürkaineid. Lisaks kogub kõikjal aina hoogu keskkonnasõbralikuna reklaamitud hüdroelektrijaamade ehitamine, mis rikub aga täielikult kaladele vajaliku elukeskkonna.
/nginx/o/2018/05/28/7868343t1he576.jpg)
Samas koguneb just nende veesilmade ümber suurel määral elurikkust – jõgede ja järvede ümbruses leidub alati arvukalt liike, kellele magevesi on eluspüsimise alus.
Vee kadumine või selle reostumine viib hävinguni ka suure osa liikidest. Euroopas on Freyhofi kinnitusel kõige probleemsem piirkond Vahemere ümbrus, kus jõgesid-järvesid ohustavad nii põuad, vee juhtimine põllumaadele – talvisel ajal tahab ju pool Euroopat süüa Hispaania maasikaid – kui ka aina hoogustuv tammide ehitamine. Lisaks tungib aina agressiivsemalt peale ka seni tundmatuid võõrliike. Kui vaadata kogu maailma, näeme samalaadseid probleeme aga igal pool ning Vahemeri on vaid üks paljudest murekohtadest.
«Magevees näeme meeletult palju kalade ja elupaikade hävingut, see on täiesti uskumatu olukord,» rääkis Freyhof. «Ühegi teise elupaigatüübi elustik ei hävi nii nobedasti kui magevee oma – väljasuremistrendid on siin ligi kaks korda kiiremad kui maismaal ja mujal.»
/nginx/o/2018/05/28/7868341t1h59dd.jpg)
Magevee-elustiku ebaproportsionaalselt suurt hääbumist kinnitab ka mitu suuremat rahvusvahelist uuringut. Kui ühe ökosüsteemide käekäigu hindamise vahendi, Maailma Looduse Fondi koostatava Elava Planeedi Indeksi järgi vähenesid nii maismaa- kui ka mereelustik ajavahemikus 1970–2010 ligikaudu 39 protsenti, siis mageveeliikide puhul on sama näitaja koguni 76 protsenti.
«Kuigi kõigi ökosüsteemide probleemid aina kasvavad, on mageveekogudes käes tõeline väljasuremiskriis. Me ei kaota üksikuid liike, vaid tegemist on tõelise massilise väljasuremisega – igal aastal kaob jälle mõni loomaliik lõplikult ära. Samas on magevee ökosüsteemide kaitsele pandud küllaltki vähe rõhku,» lausus Freyhof.
Isiklikku kogemust kirjeldades tõi mitme liigikaitseprogrammi juht ja paljude kalaliikide esmakirjeldaja esile, et palju lihtsam on saada raha näiteks suhteliselt heas olukorras huntide või lindude uurimiseks, samas kui tõsiselt ohustatud, kuid vähem silma orkavate kalade käekäiku ei taha poliitikud peaaegu üldse toetada, kuna teadlikkus probleemi ulatusest on lihtsalt väiksem.
/nginx/o/2018/05/28/7868346t1h51a4.jpg)
«Arvan, et teadmatus on suuresti seotud sellega, et inimesele on visuaalne meel väga oluline, kuid me lihtsalt ei näe, mis meid ümbritsevates veekogudes toimub,» selgitas Freyhof, kui temalt päriti põhjust, miks üldsus mageveekogud probleemidest kuigi teadlik pole. «Samamoodi ei näe me muidugi ka merepinna alla, aga ookeanide kohta on tehtud nii palju dokumentaalfilme, et peaaegu kõik teavad näiteks ülepüügi probleemist. Samas on ookeanikala ülepüük suuresti jõukate ühiskondade probleem. Ülepüük mageveekogudes kipub olema pigem vaeste ja vähem mõjukate ühiskondade häda.»
Kuivõrd paljude liikide puhul pole ka teada, kui palju neid looduses säilinud on, oleks Freyhofi sõnul esimene oluline samm magevee-elustiku probleemi lahendamisel luua seirekeskus, mille ülesanne olekski jälgida mageveeliike. Hinnanguliselt kuluks üle-euroopalise keskuse üleval pidamiseks aastas minimaalselt 350 000 eurot, kuid seda raha ei näe kusagilt tulevat.
Võrdluseks: nimetatud summa on ligikaudu võrdne sellega, kui palju kulub Saksamaal ühe kilomeetri kiirtee ehitamiseks
Hääbuvate vete elustikku ei jälgi keegi
Lisaks inimkonna üldisele teadmatusele vee-elustiku probleemide kohta on Maailma Looduskaitseliidu kalaeksperdi Jörg Freyhofi sõnul on praegused teadmised magevee elustikust pigem kesised. Väga vähesed ökosüsteemid on sügavuti läbi uuritud ja süsteemset seiret tehakse väga vähestel veekogudel.
«Meie praegused teadmised on piisavalt head, et tunnistada tõsise probleemi olemasolu, kuid samas ei tea me kaugeltki piisavalt,» rääkis ta. Näiteks leidub liike, keda nähti looduses viimati aastakümneid tagasi, kuid kelle elupaigad on vee ärajuhtimise tagajärjel aina suurema surve alla sattunud.
Üks ekstreemsemaid näiteid on Süüria pealinna Damaskust läbiv Barada jõgi. Juba piiblitekstides kauni pärlina kirjeldatud allikas, kust jõgi alguse sai, oli kunagi isegi kohaliku tähtsusega vaba aja veetmise koht. Nüüdseks on kaunis pärl aga vaid armetu nire, kuna suur osa selle veest on juhitud kaugete põldude niisutamiseks. Kuna vett ammutatakse juba maapõuest, on allikas ise kuiv, jõkke jõuab vett vaid mõnede kanalite leketest.
Aastakümnetetagustest uuringutest on teada, et Barada jões elas liike, keda kusagil mujal ei leidunud. Jõe olukorra põhjal võib selgelt öelda, et hästi nende liikide käsi käia ei saa, kuid olukorra uurimisse ei panusta keegi. Mõistagi välistab uurimise hetkel kodusõda Süürias, kuid ega keegi varemgi kalade käekäigu vastu huvi tundnud.
Türgist Yediriklari ojast on aga teada koguni neli endeemset (vaid ühes kohas elavat – toim) liiki. Uusimad andmed nende arvukuse kohta pärinevad aastakümnetetagusest ajast ning hetkeolukord on suuresti teadmata. Samal ajal on Türgil tekkinud plaanid kasutada seda vett põldude niisutamiseks, mistõttu võib juhtuda, et haruldased loomad hävivad enne, kui keegi nende kohta midagi teadagi saab.