Eesti ja Leedu edulood: elupaikade taastamine toob väljasurevad liigid tagasi

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juttselg-kärnkonn ehk kõre.
Juttselg-kärnkonn ehk kõre. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Loomaaias peetava liigikaitsel esitati selge sõnum – inimese tegevuse tagajärjel tekkinud väljasuremistrende on võimalik loomaaedade, teadlaste ja riikide koostöös tagasi pöörata, kui vaid õigel ajal sekkuda.

Hetkel Tallinna loomaaias toimuval Maailma Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsiooni liigikaitsefoorumil arutavad eksperdid üle maailma loomade tehistingimustes hoidmise liigikaitselise rolli üle. Üheks heaks näiteks muutuva ja maastikukasutusest mõjutatud elupaiga ja seal elavate loomade käekäigu seostest ning sellest, kuidas tehistingimuses peetavad loomad võivad aidata looduslikke populatsioone toetada, on kahepaiksed – konnad, vesilikud – ja ka Eestile lähimad kilpkonnad.

Eesti konnade päästmine

Foorumil kõnelenud bioloog Riinu Rannap tõi välja, et kahepaiksed on üks enim ohustatud ja kiiremini väljasurevatest loomagruppidest kogu maailmas. Eriti Euroopas on üheks olulisemaks põhjuseks elupaikade kadu, kuid tegemist on ka eriti tundlike liikidega.

«Miks on kahe nii tundlikud elupaikade kadumisele? Üks põhjus, et neil on elutsüklis vaja mitut tüüpi keskkondi – maismaa, vesi jne. Mida lähemale Põhjapoolusele minna, seda tähtsamaks kujuneb ka vajalike talvitumispaikade olemasolu. Teine asi on aga kahepaiksete vähene liikuvus – nende võime kahe vajaliku keskkonna vahel liikuda on väga väike ja on vaja häid ühendusteid,» selgitas Rannap.

Kuna viimase sajakonna aasta jooksul on toimunud Eesti maakasutuses märkimisväärseid muutusi, on ka mitu meie looduse kahepaikseliiki, näiteks juttselg-kärnkonn ehk kõre ja harivesilik jäänud aina süvenevasse isolatsiooni – kadunud on kunagised liivikute tiigid ja looduse mosaiiksus.

Eriti ohustatud on kõre, kelle populatsioon on vahemikus 1930-2000 vähenenud üle 60 protsendi võrra, kunagistel elupaikadel rannaniitudel seejuures aga pea 93 protsenti. Kui 2001. aastal alustati liigi päästmiseks elupaikade taastamisega, oli alles vaid 15 asurkonda, millest kõik olid hääbumas.

Esimese sammuna osteti kohalikele talunikele karjaloomi, kes pandi kõre elupaikade lähedusse karja. See aitas vähendada piirkonna kinnikasvamist ja seega ka elupaikasid. Seejärel asuti taastama ka paljunemiseks vajalikke veesilmasid. Tiike taastati vaid klastrites, kus oleks kuni 25 tiiki ja nende omavaheliseks vahemikuks vähem kui 500 meetrit. Lisaks pidid need olema veel erineva sügavusega, kuna kõre valib paljunemiseks kevadisest ilmasitkust sõltuvalt erineva sügavusega tiike.

Tänaseks on uuringud näidanud, et nii kõrele kui ka harivesilikule on tiikide kaevamine positiivselt mõjunud ning mõlema liigi puhul on näha märkimisväärset arvukuse tõusu. Esimese kolme aastaga kasvas harivesilike populatsioon 2,5 korda ja kõrede oma  6,5 korda. Lisaks kriitilisemalt ohustatud liikidele said uutest paljunemistiikidest tuge ka teised kahepaiksed.

Alates 2010. aastast on kõrede jaoks Matsalus valminud ka eraldi paljunduskeskus, milles kasvatatakse kontrollitud tingimustes üles kulleseid, et neid hiljem loodusesse vabaks lasta. Nimelt on kulleste suremus looduses ka rikkumata elupaigus küllaltki suur, inimese toega saab aga hoolitseda selle eest, et võimalikult suur kogus noorloomi täiskasvanuks saada jõuaks.

Oma tuge on andnud ka Kopenhaageni loomaaed, kus on tallel ühe Eestis kadunud populatsiooni viimased esindajad, kelle järglasi nüüd uuesti Eesti loodusesse lastakse.

Praeguseks on loodusesse lastud üle 32 000 noorlooma. Sel aastal kuuldi ühel olulisemal taasasustamis-alal Manilaiul esmakordselt ka kõrele iseloomulikku kõrisevat kutsehüüdu.

Leedu kilpkonnade taasasustamine

Kuigi kilpkonnad võivad Eestist vaadatuna tunduda küllaltki eksootilised loomad, on meile lähimad kilpkonnade asurkonnad juba Leedus, Euroopa sookilpkonna asuala põhjapiiril. Maailma Looduskaitse Liit on selle määratlenud ohulähedaseks liigiks.

Euroopa sookilpkonnad.
Euroopa sookilpkonnad. Foto: Wikipedia / ImogenX / CC BY 2.0

Liigikaitsefoorumil sookilpkonna taastamisest rääkinud Dalia Bastytė Leedu Looduse Fondist tõi välja, et üks varasemaid teadusuuringuid selle küllaltki pilkupüüdva liigi kohta pärineb juba 19. sajandi algusest, mil üks Vilniuse Ülikooli professori avaldas enam kui 500 isendi lahkamise põhjal raamatu sookilpkonna anatoomiast. Järelikult pidi liigi arvukus tollal olema palju suurem kui tänapäeval.

Nii nagu Eestiski, otsustati elupaikade taastamiseks ühendada omavahel olemasolevad koelmud, et seni eraldatud asurkonnad saaksid hõlpsamini omavahel liikuda. Sellest aga ei piisanud ja nii tuli kaasata ka tehistingimustes üles kasvatatud loomi.

Praeguseks on sookilpkonni jäänud palju vähemaks, peamine põhjus on siin soode kuivendamine ja ka traditsioonilise karjakasvatuse hääbumine. Üheks omamoodi ohuallikaks on ka kunagiste liivikute kinni kasvamine vähese karjatamise tagajärjel. Nimelt kasutavad sookilpkonnad liivikuid munemiseks – munad kaetakse õhukese liivakihiga ning kooruvad liivakihti koguneva päikesesooja mõjul. Kuna liivikuid on aga aina vähem, on kilpkonnad hakanud munema hoopis kruusateedele, kust teadlased need üles korjasid ja Vilniuse loomaaeda üleskasvatamisele viisid.

Loomaaia suletud osas külastajate ja üldse inimeste eest varjatuna üles kasvatatud noorloomade esimene lahtilaskmine toimus aastatel 2014 ja 2015 ning kokku lasti loodusesse 128 kilpkonna. Kuigi nende seire oli rahaliste ja metodoloogiliste piirangute tõttu raskendatud, näitasid vähemalt esialgsed andmed, et kõik tehistingimustes üles kasvatatud isendid looduses kosusid. Seda võib aga juba lugeda õnnestumise märgiks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles