Saada vihje

Arheoloogid avastasid poole väljakaevamise pealt, et uurivad iidset Assüüria linna

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kiilkiri. Pilt on illustreeriv.
Kiilkiri. Pilt on illustreeriv. Foto: Philippe Maillard / akg-images / Philippe Maillard / akg-images

Poole väljakaevamise pealt leitud kiilkirja kandvad savitahvlid näitasid, et Iraagi põhjaosas asuv leiukoht peab olema legendaarse Mardamani linna jäänuk.

Kui saksa Tübigeni Ülikooli arheoloogid 2013. aastal välitöödega alustasid, ei olnud neil kuigi head aimu, mis linnaga tegemist olla võis. Dateeringute kohaselt pidid hooned olema kasutuses vahemikus 2800 kuni 2650 eKr, kuid üldiselt teati selle kohta küllaltki vähe. Linna tegeliku nime saladuseni viis neid aga ports suletud potist leitud kiilkirjaga savitahvleid, kirjutab Smithsonian Magazine.

92 savitahvli täpsem ülevaatamine reetis, et tegemist peab olema mitmetest muistsetest kirjandusallikatest tuntud Mardamani linnaga. Kunagi püsis see korduvatest vallutustest, hävitamistest ja taas ülesehitamistest hoolimata olulise piirkondliku ärikeskusena. Teatud perioodidel oli see ka Mesopotaamia provintsi ja hiljem ka iseseisva väikeriigi pealinnaks.

Kiilkirja tahvleid uurinud Heidelbergi Ülikooli assüüria keele eksperdi Betina Faisti analüüsist selgus, et tegemist oli provintsi valitseja Assur-nasiri igapäevaseid tegevusi kirjeldavate dokumentidega. Lisaks näitab ta, et linn kestis kauemgi kui seni arvatud.

Esimene teadaolev ülestähendus Mardamani olemasolust on tänaseks dateeritud aastasse 2250 eKr, kuid tolle kirjatüki loomise ajaks oli linn juba hävitatud. Vahemikus 2000 kuni 2100 eKr oli piirkond juba oluline ärikeskus. Oma kuldaja saavutas Mardaman tõenäoselt vahemikus 1900-1700 eKr ning õitseng kestis ka Uus-Assüüria suurriigi ajastuni vahemikus 911-612 eKr.

Tahvlite spetsiaalsetesse pottidesse sulgemine viitab võimalusele, et linna elanikud lõid oma tekstidele teadlikult võimalikult head säilitamistingimused.

Tagasi üles