Tarmo Soomere: tulevased tippteadlased leitakse loteriiga

Tarmo Soomere Foto: Sander Ilvest / Postimees

Nooruses formaalsetes pingeridades saavutatud kohad määravad teadlaste karjääriedukuses ebaproportsionaalselt palju, kirjutab akadeemik Tarmo Soomere.

Matteuse efekt (neile, kel on, antakse juurde) on üks meie maailma universaalseid seadusi. Nimelt tekib neil, kel on mingil hetkel õnne olla teistest ees, suur konkurentsieelis. Spordis on see loomulik nähtus. Juuksekarvasuurune vahe tiitlivõistlustel teeb ühest iidoli ja teisest luuseri.

Päris tavaline on see efekt ka teadusmaailmas. Silmapaistvad tegelased saavad ebaproportsionaalselt palju tunnustust oma panuse eest, samal ajal kui vähemtuntud sellid saavad samasuguse panuse eest palju vähem tähelepanu. Matteuse efektil on aga olemas vähem tuntud ümberpööratud nn Matilda efektina tuntud kuju, mis peegeldab naisteadlaste ebaproportsionaalselt vähest tunnustamist.

Klassikaline Pareto seadus rakendatuna ühiskonnale ütleb, et 20 protsenti inimestest teeb ära 80 protsenti tööst. Selline proportsioon on praeguseks kauge ajalugu. Sotsiaalmeedias loob peaaegu kogu sisu (kui kassipildid välja jätta) vaid paar-kolm protsenti kasutajatest. Pareto seadus on ka teadusmaastikul märksa teravam kui klassikaline 20:80 jaotus. Osa teadlasi lihtsalt areneb tähelepanuväärselt heale tasemele. Juba ligi sada aastat tagasi märkis Alfred Lotka, et 6 protsenti füüsikutest avaldas enam kui poole selle valdkonna artiklitest. Erakordselt andekate teadlaste, leiutajate ja inseneride panuse osakaal on sellest ajast saadik järjest kasvanud. Nende mõõdetavat panust kirjeldavad suurused, nagu artiklite arv teadlase või patentide arv inseneri kohta, muutuvad järjest teravatipulisemaks.

Kui võtta siia kõrvale ka arvudes raskesti väljendatavad aspektid, nagu teadussaavutuste tähenduse selgitamine ühiskonnale või järgmise põlvkonna teadlaste kasvatamine iseseisvateks tegijateks, selgub, et säravaimate tegijate panus kasvab palju kiiremini kui teadus tervikuna. Suurkujude roll muutub järjest olulisemaks. Sellised tegelased mõjutavad oluliselt enda ümber töötavaid kolleege; enamasti paremuse ja efektiivsuse poole. Seetõttu püüavad ka paljud teadusasutused palgata nimelt selliseid teadlasi.

Tulemusena käib teaduses halastamatu võidujooks. Jooksevad nii teadlased kui ka need, kes võitlevad ajude pärast. Kurnava ajude jahi taga on lihtne tõdemus: saame oma elujärge paremaks kruttida vaid siis, kui toimetame naabritest paremini, kiiremini või efektiivsemalt. Kes siin alla või kõrvale jääb, libiseb tahes-tahtmata odavate tööde, kehvakese palgataseme ja üldise rahulolematuse sohu. Erkki Raasukese juhitud töörühm tegi paari aasta eest selgeks, et ainuüksi teadlaste oskuslikum rakendamine võiks anda olulise osa Eestile võimalikust 4 protsendipunkti võrra kiiremast majandusarengust.

Tipptegijaks aga ei sünnita. Juba algajaks teadlaseks kasvamine ehk doktorikraadi kaitsmine eeldab ligi kümneaastast pingutust. Seega on teadusmaastikule sisenemise lävi paljude muude eluvaldkondadega võrreldes erakordselt kõrge. Seda saab võrrelda vist ainult arstidelt nõutavaga. Loomulikult tuleb seda läve ületada suutvaid noori motiveerida ja hoida.

Nõnda on edu valem hästi teada: nii meilt kui ka mujalt on vaja leida üles tippteadlased ja lasta neil rahus tööd teha. Pole aga selge, kuidas seda saaks rakendada. Teadlaste – eriti noorteadlaste – kvaliteedi mõõtmiseks ei saa tarvitada millimeetreid või kilogramme. [Swedbanki juht] Robert Kitt tõdes 11. mail seminaril «Teadmistepõhine Eesti – kuidas sinna jõuda?» nukralt, et Swedbanki praktikale soovijate CVd (noored vanuses 20±1 aastat) on enam-vähem sama informatiivsed kui valged lehed.

Doktorikraadi kaitsnud noorte puhul on jõujooned natuke paremini märgatavad ning kuidagi on kõigi maade teadussüsteemid nende sorteerimisega hakkama saanud. See lahendatakse avalike taotlusvoorude või konkursside kaudu. Taotlused hinnatakse ära, tehakse pingerida ja selle alusel otsustatakse, kes taotlejatest saab raha või soliidse ametikoha ja kes jääb joone alla.

Enamasti kritiseeritakse seda, et joone alla jääb liiga palju häid tegijaid; tavaliselt rahapuuduse pärast. Korraldajad vastavad, et raha rohkem ei ole, aga parimatel on nüüd võimalus. Parimate puhul käivitub Matteuse efekt: konkursi juba kord võitnud teadlane jääbki võitma, sest joone alla jäänutel ei ole ju samasugust edu ette näidata. Nõnda on meie tuleviku võtmete vardjad, kellest saavad tippteadlased, sisuliselt selgunud.

Saatan on aga peidus hoopis mujal, näitasid Hollandi kolleegid (Bol jt 2018; Else 2018). Nad vaatasid, kuidas kujunes järeldoktori ametikoha konkursil lõikejoone lähedusse (nii joone alla kui ka peale) sattunud noorte edasine elukäik. Katsejänesteks oli enam kui 4000 aastail 2002–2008 sellistel konkurssidel osalenud noorteadlast.

Mingis osas oli vahe tohutu. Neil, kes olid korra võitnud, oli 50 protsenti suurem tõenäosus saada professoriks ning nad suutsid võita muudest allikatest kaks korda rohkem teadusraha kui kaotajad.

Šokeeriv oli aga see, et joone alla jäänute teaduslik panus ja akadeemiline mõjukus ei olnud millegi poolest kehvem järeldoktoriks saanute omast.

Üks mõistlik inimene kratsiks siin kukalt ja ütleks, et niisugused konkursid ei ole täitnud oma peamist eesmärki: leida üles parimad, kellel on suurim potentsiaal kasvada sädelevaks tegijaks. Majandusinimesed tõdeksid, et järjekordselt läheb nässu hulk investeeringuid, nii neisse, kes jäid joone alla (sest paljud neist ei hakka võitlema ja lahkuvad teadusest), kui ka neisse, kes said marjamaale (sest nad ei pruukinud ju teistest üldse paremad olla); ja et konkurss ise oli puhas raharaiskamine.

Mõistlik konkurents on ühiskonna arenguks enamasti vajalik. Teadusmaastikul tundub see aga mängivat risti vastupidist rolli. Seda, et liiga tihe konkurents pärsib teaduse arengut, on sageli tõdetud. Kõnesolev uuring näitab aga midagi palju tähtsamat. Tõsiasi, et minimaalsed erinevused formaalsetes pingeridades mõjutavad edasist karjääri nii tohutult, pole enam lihtsalt Matteuse efekti (esimesel on suur eelis) veidi teravam variant. See näitab, et teadusmaastiku puhul on tegemist klassikalise komplekssüsteemiga, kus ka kõige pisemad häiritused võimenduvad kiiresti. Muide, nimelt see nähtus teeb võimatuks täpse ilmaprognoosi rohkem kui mõne nädala jagu ette.

Märgilise tähendusega on aga asjaolu, et konkurssidel võitnute ja napilt joone alla jäänute akadeemiline tase ei erine sisuliselt. See tähendab, et oleme (Euroopas tervikuna) üles ehitanud süsteemi, kus tulevased tippteadlased ja majanduse vedurid valitakse välja loteriiga nende karjääri varases staadiumis.

Eesti teaduse rahastamise ülitiheda konkurentsi tõttu võib see nähtus meie teadust ning riigi kui terviku arengut palju sügavamalt kahjustada, kui ise arvata oskame, sest suhteliselt lihtsakoeline lisatreening võib märgatavalt suurendada võiduvõimalusi (Rybarczyk jt 2011).

Teadmisega, et suure tõenäosusega jäävad paljud tippteadlase potentsiaaliga noored meie akadeemilistel konkurssidel joone alla, peame nüüd edasi elama. Nende edasises käekäigus võib olla peidus meie arengueelis. Üks (teoreetiline) võimalus oleks rääkida tööstusega ja vaadata, kas sellised napilt joone alla jäänud kaaluksid oma eriala kohendamist mõne ettevõtte vajaduste järgi. Sest potentsiaal tippu jõuda on neil olemas. Igatahes tuleb mõelda edasi, meenutades inglasi, kes ütlevad: luck is bonus for careful planning, ja pidades silmas, et me ei tohiks oma järelkasvu saatust jätta (halva) õnne meelevalda.

Else, H. Early success fuels further grants. Nature, 556, 26.04.2018, 416–417

Bol, T., de Vaan, M., van de Rijt, A. 2018. The Matthew efekt of science funding. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 115(19) 4887-4890; doi: 10.1073/pnas.1719557115

Rybarczyk, B., Lerea, L., Lund, R.K., Whittington, D., Dykstra, L. 2011. Postdoctoral training aligned with the academic professoriate. Bioscience, 61(9), 699–705, doi: 10.1525/bio.2011.61.9.8