/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
/nginx/o/2018/05/16/7846757t1h971d.jpg)
Oviraptosauruste (otsetõlkes munavargad-sisalikud) rühma kuuluvad loomad elasid üle 60 miljoni aasta tagasi ning meenutasid mitmel moel tänaseid lindusid. Muu hulgas haudusid nad pesadel mune, mis võib päris korralikuks probleemiks kui kehakaal läheneb pooleteisele tonnile. Istumaks munadel neid purustamata kasutasid saurused tänini unikaalset meetodit.
Sellesse sauruste rühma kuuluv papagoiliku kolbaga Anzu wyliei on pälvinud kaunis poeetilise hüüdnime: põrgukana. talle nagu ka teistel oviraptosaurustele olid omased mitmed linnulikud tunnused, muu hulgas munade haudumine. Suurel osal oviraptosaurustel polnud haudumine eriline probleem, enamik sellesse kategooriasse kuulunud loomi kaalus vähem kui 100 kilogrammi ning seega ei olnud ohtu haudeperioodil oma enda järglased enne koorumist puruks muljuda, vahendab BBC.
Kuid Anzu wyliei ei olnud ainuke omalaadne hiiglane ning oma kaalu ühtlaseks jaotamiseks pidid suured oviraptosaurused täiustama tehnikaid mida nende väheldasemad suguvennad vaid osaliselt kasutasid. Suur loom seadis munetud munad ringikujuliselt kõrgema kuhja ümber. Sääraselt võttis keskne mullakuhil suurema osa dinosauruse massist enda kanda ning õrnemad munad pidid välja kannatama vaid osalise raskuse.
Mida suurem oli hilisel kriidiajastul elanud oviraptosauruse liik seda laiem oli pesaring. Hiinast ja Mongooliast leitud pesapaikade keskse ringi suurim läbimõõt ületas kolme meetrit. Ükski tänane linnuliik ei kasuta sellist tehnikat munade kaitsmiseks ning arvatavasti oli ka dinosaurustes hulga see võte oviraptosaurustele ainulaadne.
Dinosauruste pesad, munemis- ja haudumisharjumused on uurimisväärsed, sest erinevalt kivistunud luudest annavad need aimu ka loomade käitumise tahkude kohta, mis muidu jääksid tähelepanuta. Lisaks heidavad pesapaigad ning haudekombed valgust evolutsioonilistele protsessidele, mille läbi kunagised hiidsisalikud arenesid lindudeks.