Teadlaste avastus pöörab kalade kaitsmise tava pea peale

Pilt on illustratiivne Foto: Caro/Sorge/Scanpix

Senine kalade kaitse ei võta arvesse eri isendite suurust ja viljakust. Uuring näitab, et tegemist võib olla lühinägeliku lähenemisega, sest suuremad isendid on ebaproportsionaalselt viljakad.

Erinevalt imetajatest kasvab kalade viljakus nende eaga. Vanemad kalad, kes kasvavad surmani, suudavad lihtsalt suurem kehamassi tõttu rohkem kudeda. Nõndanimetatud ülikudejaid on vähe uuritud ning möödunud nädalal teadusajakirjas Science ilmunud uuringu näol on tegemist esmakordse meta-analüüsiga. Töö käigus uuriti üle kolmesaja kalaliigi munade rohkust, suurust ning kalorsust.

Need kolm faktorit näitavad, mil määral kalad panustavad koetud munadesse, kui palju energiat nad kudemisse suunavad. Selgub, et 95 protsendil analüüsitud liikidest on vanad emased kalad ülikudejad, see tähendab, et nad koevad proportsionaalselt rohkem kui väiksemad ja nooremad suguõed. Näiteks suudab 70 sentimeetrit pikk tursk kudeda kaheksa korda rohkem kui poole väiksem liigikaaslane.

Töö autor Diego Barneche järeldab koos kaasautoritega, et senised kalade kaitsmise ning kalapüügi piiramise tavad on puudulikud. Kuna enamasti on arvesse võetud vaid kalade kogumass mõnes piirkonnas siis jääb tähelepanuta sääraste ülikudejate otsene panus kalade rohkusele. Ülikudejaid lihtsalt ei võeta arvesse.

Kuid leidub ka vastupidiselt meelestatud eksperte. Merebioloog Ray Hilborn ütles Science’ile, et kuna ülikudejad on siiski ülejäänud populatsiooniga võrreldes kaunis harvad, siis ei saa nad kalade rohkust väga tugevalt mõjutada. Kuid uurimuse kaasautori Dustin Marshalli meelest sõltub ülikudejate tähtsus sellest, milliseid mudeleid kalaparvede kujutamiseks kasutada. Seega peab enne kindlate järelduste tegemist selgitama välja ülikudejate täpse rolli kalade arvukuse mõjutajana.