/nginx/o/2018/05/14/7844341t1h0e46.jpg)
Tallinna Linnaarhiivi peaspetsialist Kalmer Mäeorg kirjutab arhiivi blogis emadepäeva puhul lapsevankrite ajaloost Eestis ja mujalgi.
Lapsevankri kujunemislugu meil ja mujal: Eestisse tõi vankrite tootmise Nõukogude võim
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emadepäeva puhul anname väikese ülevaate Eestis toodetud lapsevankrites ajavahemikus 1944–1985 ja tagasivaate lapsevankrite ajaloole ka üldisemalt. Tänapäeval on lapsevanker väikelaste emadele muutunud lausa hädavajalikuks abivahendiks.
/nginx/o/2018/05/14/7844328t1hc9dc.jpg)
Pildil on arvatavasti esimene Eestis toodetud lapsevankri mudel, mida aastatel 1944-1945 tootis artell «Teras». Neid puldankatte ja äärepolstritega vankreid müüdi Eesti NSV Ministrite Nõukogu ostuloaga.
Arhiivile teada olevalt hakati lapsevankreid Eestis valmistama tööstuslikult või pigem töönduslikult 1944. aasta lõpus. Neid valmistas ilmselt metallitöönduse artell «Teras» aastatel 1944–1945. Tegemist oli mõneteist töötajaga pigem käsitööliste koondise kui tehasega, mis tegutses aadressil Tallinnas Vaksali tänav 8. Palju artell lapsevankreid toota jõudis pole teada, kuid vabamüüki need ei jõudnud, vaid neid eraldati Ministrite nõukogu ostuloaga. Aastatel 1948 kuni 1956 tootis lapsevankreid ka toonane artell, hilisem tehas «Tehnik».
/nginx/o/2018/05/14/7844413t1hb6d5.jpg)
1956. aastal austas endise artell «Teras» baasil tegevust Metallitöötlemise tehas «Teras». Lapsevankrite tootmine jätkus nüüd juba suuremal hulgal, kuid enamuses jäi nende valmistamine 1970. aastatel veel käsitööks (nii detailide valmistamine-painutamine-treimine, kui ka montaaž).
1962. aastal toodeti «Terases» nelja rattaga artikkel 6 niemtusegalastevankrit 700 tükki ja artikkel 22 lapsevankrit 3500 tükki.
/nginx/o/2018/05/14/7844415t1h2cb9.jpg)
Lastevankrite tootmine jätkus tollases katse-ja remonditehases «Teras» kuni 1985. aastani. Kõige enam, 11100 tükki, valmistati neid 1984. aastal (erinevate mudelite hind jäi 66 ja 100 rubla vahele). Esimest mudelit valmis tehase eluajal kõige rohkem 800680 ja viimast, ilmselt kaksikuile mõeldut 150. Viisaastaku ülesannet, 16000 vankrit aastas, täita ei suudetud. 1985. aastal vähenes lastevankrite tootmine poole võrra ja näib, et 1986. aastal lastevankreid enam ei toodetudki.
1960. ja 70. aastatel sai kodumaiseid lapsevankreid poest juba osta. Ega need viimased mudelid oma aja kohta enam nii koledad polnudki. Aga rattad kippusid kõveraks minema või hoopiski ära tulema ja amortisaatori rihmad katkema. 1970. aastatel hakkasid siia jõudma ka märksa uhkemad ja ilmselt ka vastupidavamad välismaised, Saksa DV ja Tšehhoslovakkia, lapsevankrid, aga need olid väga defitsiitsed tooted.
/nginx/o/2018/05/14/7844421t1h5b1a.jpg)
1940. aastate lastevankreid pole ilmselt säilinud. On teada ka juhuseid, kus vanemad poisslapsed ehitasid oma vanad lapsevankrid ümber mängutankideks, millega need oma välimuselt ju ka sarnanesid.
Eestis linnades ilmusid esimesed lastevankrid vanade fotode järgi otsustades 1930. aastatel. Siin neid aga ilmselt ei toodetud.
Venemaal peetakse selles osas oluliseks Vene avangardisti Nadežda Udaltsova maali «Rõdul» 1942. aastast. Võib-olla on see esimene lapsevankri kujutis Venemaal. Lastevankrite tööstuslik tootmine Venemaal algas 1949. aastal. Valitsuse käsul toodi Saksamaalt saksa lapsevankri näidis, mida detailselt mõõdeti ja uuriti. Selle alusel loodi esimene nõukogude lapsevankri mudel. 1953. aastal tehti lastevankrite tootmine suuremas mahus ülesandeks Dubneni masinaehituse tehasele Moskva oblastis. Tehase põhitoodanguks oli sõjalennukid, helikopterid, raketid. Järgnevalt avati üle NSV Liidu 50 tsehhi «laste transpordi» tootmiseks.
/nginx/o/2018/05/14/7844422t1he37c.jpg)
Kes ja millal lastevankri üldse leiutas?
Sageli on kirjutatud kelleski puusepast, kes olevat 16. sajandi keskel ehitanud esimese lapsevankri oma aastasele lapsele. Samas ei tea keegi selle puusepa nime ega isegi elukohta. Võib-olla oli selliseid puu- või tõllaseppi mitu?
17. sajandi keskel on tallinlaste pärandiinventarides vähemalt kahel korral fikseeritud lapsevanker: Kinder wage või Kinder Wagen. Kuid mis see täpsemalt oli, ei ole paraku teada.
Juba märksa kindlamad andmed on 1733. aastast kui inglise maastikuarhitekt William Kent ehitas selle kolmanda Devonshire’i hertsogi William Cavendishi palvel tema kuue lapse jaoks. See oli pigem väike tõld väikelastele, mida vedas poni või kits. Sellised väga luksuslikud rohkete kaunistusega kallid mänguasjad said Euroopa kõrgemas seltskonnas üsna populaarseks.
Sakslaste andmeil leiutas esimese lastevankri (Kinder-Chaisen) 1803. aastal Ulmi linna lendav rätsepmeister Albrecht Ludwig Berblinger, kes on ajaloos tuntud küll rohkem lennumasinate väljamõtlejatena. Tema lastekäru vastu toona keegi huvi ei tundnud.
Suurem nõudlus lastevankrite järele tekkis alates 1840. aastatest alates, kui Inglismaal tekkis komme väikelastega iga päev jalutamas käia. Kombele pani aluse kuninganna Viktoria, armastav üheksa lapse ema, kes ise oma lapsi pargis käruga ringi vedas. See mood levis jõukamate inimeste hulgas esimesena Inglismaal ja seejärel üle kogu maailma.
1850. aastatel hakati Inglismaal lastekärusid enda ees lükkama, mitte ei veetud taga nagu varem. Väikelaste vankrid, ratastega hällid lamavatele imikutele, ilmusid alles 19. sajandi viimasel veerandil. Vaatamata neile uutele arengutele käsitleti neid Inglismaal siiski pigem liiklusvahenditena. Nii keelas Londoni politsei 1873. aastal lastevankrite liikumise kõnniteedel ja 1880. aastal nõuti lastekärude varustamist punaste ja valge laternaga. Kasvav autode arv sõiduteedel ja saastatud õhk tõrjus lastevankrid siiski peagi kõnniteedele ja parkidesse.
1875. aastal oli Saksamaal juba 13 lastevankrivabrikut, millest mõned (näiteks ZEKIWA) tegutsevad tänini. Inglismaal tuntud lastekaupade ja lastevankrite tootja Silver Cross asutati 1877. aastal ja on sellest ajast pidevalt lastevankreid valmistanud. Rootsi lapsevankreid Emmaljunga, mis meilgi viimasel ajal liikvel on, toodetakse 1925. aastast alates.
Emadepäevast Eestis
Eestis oli emadepäeva idee ellukutsuja karskustegelane, ajakirjanik, kirjanik Helmi Mäelo (1898 – 1978), kes korraldas 1922. aastal Udernas oma ema auks 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva. Järgnevail aastail korraldas ja propageeris emadepäeva 1923. aastal asutatud Naiste Karskusliit koolide, seltside ja ka kiriku toetusel juba laiemalt.
Liidu juhataja Helmi Johanna Põld oli ise 11 lapse ema ja Liidu sekretäril Helmi Mäelol oli 3 last. Emadepäeva pühitseti siis maikuu kolmandal pühapäeval. 1928. aastast hakati emadepäeva tähistama hoopis maikuu teisel pühapäeval, nagu see on tavaks ka Ameerikas, kust see tähtpäev 1907. aastal alguse sai. Emadepäeva tähistamine kogus populaarsust ja seda tähistati kuni 1940. aastani. Uuesti hakati Eestis emadepäeva tähistama 1988. aastal.